Pikk ja väntsutav talv, eriti jaanuar ja veebruar, on praeguseks Tartumaa rapsi- ja teraviljapõllud muutnud kaugelt vaadates täiesti ühtlaselt kollaseks ning kohati võib tunduda, et kevadine ülekülv on väljapääsmatu. Kogu Eestist tunduvad kahjuks just Tartumaal (Puhja, Elva ja Rõngu ümbrus) põllud hetkel kõige kehvemas seisus – külm aeg ilma lumeta kestis mingil perioodil liiga pikka aega. Siiski ei tasuks veel optimismi kaotada ja hullemat arvata, sest üldpilt autoaknast on oluliselt hullem kui põllule jalutades.

Loodetavasti nn peaaktsionär suudab hoida praeguse ilma stabiilse, ilma tugevate külmakraadideta ning märtsi lõpupoole võiks loota siiski järk-järgult soojenevate kevadilmade saabumist. Sel juhul taliviljapõllud suures osas säilivad, teraviljapõldudel kahjuks küll mõningate tühimike ja külviridade harvenemisega ning ka kaasneva saagipotentsiaali vähenemisega. Aprilli algus toob kindlasti keerulise otsustamisaja, millise saagilootusega põllud alles jätta. Loodetavasti aga kevad tuleb pigem jahedapoolne ja taimed saavad piisavalt aega end koguda ja nisud ka võrsuda – see on määrava tähtsusega.

Sel talvel ongi talinisupõllud kõikjal Eestis saanud kõige rohkem kannatada. Praeguseks on põlde, kus isegi sügisel varasemalt külvatud taimed, rääkimata septembri lõpu-oktoobri alguse külvidest, on tugevalt nõrgestatud, leheotsad kohati kuni võrsumissõlmeni kahjustunud ja hävinud. Kui võrsumissõlm on roheline ning mullas olevad taimeosad ilma nähtavate mädanike ja laikudeta on taimed elus ning saab loota sordi taastumisvõimele. Muidugi mängib saagipotentsiaali kujunemises talvitumine väga olulist rolli, sest mida kehvemas seisus on taim kevadel, seda rohkem peab ta kulutama energiat ka taastumisele. Taimede varuained on ammu otsas, tegelikult on nad kevadeks väga ”näljas” ning ka mullast pole enne lehekaudset või pealtväetiste kättesaamist liigniiskuse ja leostumise tõttu lisa loota.
Seetõttu vajavad talinisupõllud kevadel kiirelt toitu (kiiret lämmastikku), ka lehekaudne aminohapetega toetamine on näidanud head efekti. Veel on võimalik taimiku taastumist ja taimede tervist turgutada fungitsiidide kasutamisega, kuid sellest eraldi ja pikemalt järgmises postituses.

Rapsipõldudel on tunda tugevalt roiskumise lõhna, pilt on samuti suhteliselt hirmutav, kuid jällegi tuleb öelda, et see on põhjustatud pigem lehtede kui kogu taimiku hävimisest. Rapsipõllud on keerulistele talvitumisoludele sel aastal üllatavalt hästi vastu pidanud – tõenäoliselt on paljuski abiks olnud põllumeeste õigeaegne tegutsemine nii külviaja valiku kui sügisese kasvureguleerimisega.
Kui kaugelt vaadates tundub põld ehk vägagi kollane, siis jätkuvalt rahustuseks on soovitus taimi lähemalt vaadata ning hävinud lehtede vahelt leherosetist on leida helerohelist – see on hetkel rapsitaimede kõige olulisem osa (peavõrse ja külgharude keskpunkt).
Meenutades eelmise aasta sama aega, olid rapsitaimed selleks ajaks ka leheroseti keskelt täielikult pruunid, peavõrse alged hävinud ning sai loota ainult kõrvalharude arenemisele ja juurekaela olemasolule, kui sellelegi.

Üldiselt võiks öelda, et kuigi Tartumaal on rapsi- ja teraviljapõllud kaugelt vaadates muutunud viimaste nädalatega järjest kollasemaks, siis võrreldes eelmise aasta sama ajaga on üldseis kordades parem ja põlde täielikult hävinuks nimetada ei saa. Lähinädalad on veel kriitilised – peaasi, et suurt külmalainet ei tuleks, kõige muuga saavad taimed hakkama.