Nüüd saab siis öelda, et esimesed “sõbrad” hiilamardikad on talirapsipõldudel kohal, nähtud on ka varre-peitkärsakaid. Mõni aeg tagasi, kui ka ilm oli pisut soojem, võis samuti leida putukaid, kuid tundub, et nüüd koos soojusega hakkab neid põldudele kogunema rohkem, seega tõrje ajastamine on aktuaalne.

Kuigi eelmise aasta mälestused ja viha hiilamardikate vastu on kõigil, eriti suvirapsi kasvatajatel, veel meeles, siis ei tasuks siiski esimese hiilamardika leiu peale kohe liigselt pead kaotada. Põlde tuleks tähelepanelikult jälgida ja võimalusel ka kasutada kollaseid püüniskausse, sest lisaks hiilamardikatele on liikvel ka varre-peitkärsakad.

Tavaliselt on hiilamardikaid kõige kergemini leida põllu servadest, minnes paar meetrit põldu sisse, ning samuti teepervel olevatelt ristõielistelt umbrohtudelt. Varre-peitkärsaka leidmine on keerulisem ülesanne, sest putukad ei ole tavaliselt õiepungadel, vaid pigem lehtedel ja varjus ning kui taime pisutki liigutada, kukutavad nad end taimelt mullale.

Hiilamardikad ongi kõige ohtlikumad just õienuppude faasis, sest mardikad söövad õielehti, teevad augu õiepunga ning kahjustavad sigimikku ja tolmukaid. Hiilamardikad on võimelised massilise rünnaku puhul kahjustama saaki kuni 50-60 %. Enamasti on hiilamardikad küll kahjulikumad suvirapsile, kuid sel aastal tundub, et ka taliraps vajab siin-seal päästmist, sest taimede õitsema minekuni on veel aega.

Varre-peitkärsakas on samuti ohtlik just praeguses varsumisfaasi alguses, kui täiskasvanud isendid teevad augu ja munevad varre alumisesse osasse. Taimede varre kude on hetkel veel pehme ja putukale niisamagi jõukohane, kuid peale öökülmasid on põldudel leida ka külmast tekkinud pikilõhedega varsi. See on ideaalne koht kärsakale, sest nö eeltöö on tehtud. Kärsakas on eriti keeruline kahjur, sest tema nägemine põllul on tõesti raske.

Sõltuvalt soojusest, aga kusagil paari nädala jooksul arenevad kärsaka munadest vastsed, kes on võimelised rapsi varre seest nii tühjaks sööma, et taimel on kahjustatud varre tõttu takistatud juurtest ülemistesse taimeosadesse vee ja toitainete liikumine. Tulemus võib olla näha alles kõtrade moodustumise faasis, kui taim kuivab ja vananeb kiiremini, seemned ei arene normaalsed ja varisevad kõtradest enneaegselt. Suure varre-peitkärsaka kahjustuse korral võib saagikadu olla veelgi suurem kui hiilamardika puhul, lisaks langeb saagikvaliteet – see tähendab seemnete valmimise ühtlikkus ja õlisisaldus.

Kuna enamikel talirapsipõldudel on lähiajal plaanis ka kasvuregulaatorite pritsimine, siis just seetõttu on tähtis ajastamine, et ühe pritsimisega saaks täita kaks eesmärki – putukatõrje ja reguleerimine.

Ehk siis, kui tundub, et kasvuregulaatori pritsimiseks taimede kasvukõrgust vaadates on nagu pisut vara, aga hiilamardikate ja varre-peitkärsakate arvukus taimedel või püüniskausis endast välja ajab ja tõrjet on vaja minna tegema, siis teades talirapsipõldude üldseisu Eestis, pole praegu kasvuregulaatori pritsimise ajastamisega midagi võimalik valesti teha. See tähendab, et järjest soojenevate ilmadega on rapsitaimed kohe tegemas kasvukiiruse rekordeid ja kasvuregulaatoritega ei ole võimalik tekitada kahju. Isegi oleks soovitatav kasvureguleerimine teha pigem varem kui hilja.

Kui mardikate arvukus põllul pole veel suur ja muud kiireloomulisemad pritsimised (näiteks talinisu umbrohutõrje) on päevakorral, siis võib julgelt veel oodata ja soojade ilmadega põlde putukate seisukohalt lihtsalt jälgida. Kasvureguleerimine teha, kui taimed on umbes 25-30 cm kõrged ning alati teha otsus pritsimise ajastamiseks parimate ja kõrgemate taimede järgi. Iga üksikut väikest taime ei jõua niikuinii järgi oodata.

 

Hiilamardikate, eriti aga varre-peitkärsakate, tõrjumiseks on kindel soovitus kasutada süsteemseid putukatõrjevahendeid, sest kontaktsete tõrjeefektiivsus on vaid lühiajaline ja kärsakatele pihtasaamine on pea võimatu.

Seega, kui nüüd minna tegema kasvuregulaatori pritsimist, siis on väga hea mõte kohe sisse panna ka putukatõrje ja isegi olenemata hiilamardikate arvust põllul, sest varre-peitkärsakate arvukus ja kahju on Eestis aasta-aastalt kasvanud. Eriti oluline on tõrje piirkondades, kus on teada, et varasematel aastatel on kahjustusi olnud, sest peitkärsakas on meil talvituv putukas.