Hoolimata paljudes piirkondades valitsevast põuast on taliteraviljade kasv olnud viimasel ajal hoogne ja kõrre pikkuskasv silmnähtav. Talioder, eriti sügisel varakult külvatud (augusti teine pool-lõpp) ja praegu hästi väetatud (elemendina 120-140 N), on jõudmas või juba jõudnud lipulehe faasi ning viljapea on liikunud kõrre ülemisse kolmandikku.

Taliodra kõrretugevdamise viimane aeg

Siit edasi ei lähe enam kaua, kui saab alguse loomise faas ehk viljapea väljumine. Tõenäoliselt tekib mingil hetkel põldu ka produktiivvõrseid, millel ohted ja viljapea ilmuvad varem nähtavale kui üldpõllul.

Kellel on veel plaanis taliodral viimane kõrretugevdamine, siis tuleks see ka lipulehe faasis kohe ette võtta. See on aeg, kui ei saa enam ootama jääda, sest ohete nähtavale ilmumine võib olla päeva küsimus ning lõpuks on pritsimise aeg ka möödas. Kui kõrsumise 2.-3.sõlme faasis juba on tehtud kõrretugevdaja, siis väga hinnata praegust taimiku seisu ja põuatingimusi ning sellest tulenevalt otsustada lisapritsimise otstarbekus ja ka kõrretugevdaja kulunorm.

Parim viis kõrte tugevuse kontrollimiseks on kasvõi käega püüda taimikut “maha lüüa” – kui kõrred on tugevad ja tõusevad kiiresti tagasi püsti, siis on eelmine kõrretugevdaja hästi õnnestunud. Kui aga juba praeguses faasis kõrred jäävad pisut pikali ja ei ole tunda tugevust, siis peaks edasise lamandumise vältimise kindlustamiseks siiski veel kõrretugevdajat kasutama. Taliodra pea on päris raske ja pehme kõrs ei suuda lõpuks koristuseelselt end püsti hoida. Saagikadu ja kvaliteedi langus on lamandumisega kindlustatud.

Absoluutselt viimane aeg ja siiski juba väga riskantne tegevus on, kui kõrretugevdamine tehakse, kui nö ohete “habe” on juba nähtav. Põhimõtteliselt on siis hiljaks jäädud ja kindlasti ei tohi kasutada enam tugevdajate maksimumnorme – normis tuleks alla tulla poole või isegi veerandi peale. Ning kui põld on juba jõudnud ohete ilmumise algusesse, on pritsimise ajastamine tundide, mitte enam isegi päeva küsimus.

Kõrretugevdajatega pritsimise hilinemine toob kaasa lehetuppe poolenisti kinni jäänud viljapead, mis loovad ebaühtlaselt ja aeglaselt. See omakorda loob ideaalsed tingimused haiguste arenguks pähikutele ja seemnetele. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on tühjad pähikud, mittetäielikult täitunud ja kõlujad terad. See pole erand, vaid reegel, et igal aastal kõrretugevdamisega hilinemine ka kahju kaasa toonud on.

Samad mõtted ja soovitused käivad ka talirukki ja tritikale kohta, sest samuti on need kiirelt kasvanud ja arengufaasides kõrretugevdamise lõppaega jõudmas.

Koos kõrretugevdamisega on ideaalne teha segu ka fungitsiidiga, vajadusel lisada ka putukatõrje ripslaste vastu – sellega on maksimaalne 3-4 toimeainet paagis olemas ja leheväetised enam hästi segusse ei mahu. Seda ei jäta ikka ja jälle mainimata, sest kõrretugevdajad, eriti lipulehe faasis kasutatavad, on samuti suhteliselt kapriissed paagisegupartnerid.