Kiirel taimekaitsetööde hooajal, mil pritsimisi erinevatel põldudel on segiläbi, juhtub ikka ja alati igal aastal, et minnes ühelt kultuurilt teisele, unustatakse väga tähtis vahepeatus – pritsi pesu.

Unustamine on üks põhjus, kuid arvatakse ka seda, et väike tilk eelmist pritsisegu lahjeneb uue segu tegemisel piisavalt, et ei osata kahjustust karta.

Kõige hullema kahjustuse võib saada herbitsiididest ning eriti tugevad on grammpreparaadid (pulbrid, graanulid). Tehes laialeheliste tõrjet teraviljapõldudes, tuleb prits enne rapsi- või liblikõielise põldu minekut väga korralikult pesta. Ka vastupidi, kui teha kõrrelise tõrjet rapsi- või liblikõieliste põllul, ei tohi piisava pesuta teraviljapõllus tööd jätkata.

Teinegi tähelepanek ja tundub ilmselge, kuid ikkagi kipub ununema – pritsi pestes tuleb ka poomist vesi läbi lasta, sest ka sinna jäävad jäägid.

Kõrvetuste tekkimise oht on üks pritsi pesemise eesmärkidest, kuid samuti ei tohiks pesu vahele jätta ka õhtul tööd lõpetades ning eriti, kui segus on olnud leheväetised ja preparaadid, mis on olnud kas pulbrid-graanulid või ka nö hägused suspensioonid ja paksema konsistentsiga. Ka väikesed pritsimisjärgsed jäägid võivad sadestuda poomis ja pihustites, eriti sõelaga pihustites. Sade põhjustab edasiste pritsimiste ebaühtlust ja üldist pritsi tööefektiivsust.