Viimase aja vihm ja tegelikult ka väga mõnusad temperatuurid taimekasvuks on talinisupõldudele väga hästi mõjunud. Isegi piirkondades, kus siiani oli pikaajaline põud, on vähemalt hea olnud see, et ekstreemselt kuumasid päevasid on vähe olnud – kuivus ja kuumus koos oleksid viimsegi niiskuse taimikust kiiresti aurustanud. Õnneks nüüd vihma ka vahelduva eduga lubatakse.

Niiskus püsib tihedas taimikus

Talinisud, eriti varased sordid, on jõudmas või jõudnud lipulehe faasi ning viljapead on liikunud juba kõrgele, seega viljapea lehetupest paotumine pole enam kaugel. Nüüd on viimane aeg mõnedeks kriitilisteks pritsimisteks, millega enam kaua oodata ei saa.

  1. Kui veel on tegemata (mida ei tohiks olla) või on siiski läbi kasvanud laialehelisi umbrohtusid, on olemas herbitsiide, mille võimalik pritsimisaeg on maksimaalselt lipuleheni. Praeguseks aga peaks olema laialeheliste tõrje ammu unustatud ja kui allesjäänud umbrohud on juba õitsemas ja suured, siis efektiivsus tõrjel on ka küsitav. Võib-olla oleks targem seega kulutus kokku hoida.
  2. Tuulekaera tõrje viimane aeg – nüüd või rong läheb ära! Tuulekaera tõrjet kõrreliste spetsiifiliste herbitsiididega saab samuti teha kuni kultuuri lipulehe faasini. Seega, esimesel võimalusel on soovitus see ka ära teha. Kohati levib arusaam, et kui talinisu taimik on tihe ja praegu justkui ühtki tuulekaera näha ei ole, siis tuulekaer jääb alarindesse ja nisu lämmatab. See ei ole kindlasti nii! Tuulekaer tuleb läbi talinisu mühinal ja tõrje tegemata jätmist saab kahetseda peale kultuuri loomist ja enne koristust. Juba pöörisega tuulekaera ei ole hiljem võimalik tõrjuda, seemned idanevad lõpuks ikkagi ja herbitsiid on täielikult maha visatud raha. Samuti, kui pritsida tuulekaera tõrjeherbitsiidi, kui teraviljapead on loonud (mida ei tohi teha), rikutakse sellega talinisu generatiivorganeid ja kahjustatakse terakvaliteeti ning seemne idanevust. Kui on teada ja ohtu, et tuulekaera põllus on olnud, siis kindlasti ka tõrjuda. Üks tuulekaer on võimeline tootma kuni 250 seemet – üks aasta tõrje tegemata jätmine võrdub järgmisel aastal tuulekaera “saartega”. Tuulekaera tõrjega saab ühendada fungitsiidi pritsimise, rohkem väga häid paagisegupartnereid pole. Kindlasti mitte kasutada koos kõrretugevdajate ja leheväetistega!

    Tuulekaer kasvab läbi siis, kui tõrjeks on lootusetult hilja

  3. Vihmad ja lisaniiskus turgutavad ka talinisu sedasi, et kõrre pikkuskasv on nüüd jälle aktiivsem. Lipulehe faasis saab teha veel viimase korrektuuri kõrretugevdamiseks. Esiteks, kui on varasemalt kasutusel olnud ainult võrsumisfaasis kasvuregulaator, siis oleks soovitatav igal juhul lipulehes kõrretugevdaja kasutamine, kui lämmastiku tase elemendina on rohkem kui 140N. Kui kõrsumise ajal kasutati kõrretugevdajat ja selle efektiivsus on õnnestunud, tuleb põldu lihtsalt hinnata. Parim viis on lihtsalt käega üritada lükata taimi pikali ja kui on tunda piisav vastusurve ja taimed kiiresti tagasi püsti tulevad, siis kindlasti pole vaja kasutada nüüd lipulehefaasis kõrretugevdajate maksimumnorme. Kui taimed juba praegu jäävad pigem viltu ja tõusevad aeglaselt püsti, siis koristuseelse lamandumise vältimiseks kohe kindlasti annab praegu kõrt tugevamaks sundida. Kõrretugevdajate kulunormi valimisel on soovitus mitte kasutada praegu maksimumnorme ja seda eriti piirkondades, kus siiani on olnud põud. Kõrretugevdajate mõju pole koheselt nähtav ja nende mõju on väga tugevalt seoses ka edasiste ilmadega – kui peaks jälle põuale minema, võib kõrrekasv ikkagi liigselt pidurduda. Igal juhul, peamine oluline soovitus on praegu ära otsustada, kas teha või mitte, ja mitte jääda ootama, kui viljapead hakkavad juba lehetupest välja tulema, sest siis on hilja. Kõrretugevdajatega hilinemine on saaki vähendav tegu. Mitte lisada paagisegudesse leheväetisi, sest hilises faasis kasutatavad kõrretugevdajad on toimeainelt ise päris agressiivsed ja äkilised. Kõrretugevdajaga koos saab ühendada edukalt fungitsiidi pritsimise.

    Talinisu ei vaja lisalämmastikku, jälgida aga kõrre tugevust

    Heas toitumuses talinisu

  4. Jahukaste, mis vahepeal aktiivselt levima hakkas, on õnneks praeguseks ka fungitsiididega pidurdatud ja tõrjutud. Siiani on talinisu taimik muudest laiksustest olnud suhteliselt puhas, kuid hetke ilm on haigusi vägagi soosiv. Väga jälgida põlde ja just taimede alumisi lehti. Sel aastal tundub, et peamine talinisu haigus saab olema nisu-pruunlaiksus, mis alguses hakkab silma just alumistel lehtedel väikeste täppidena (seest tume, äärest kollakas ja üks tume täpp kogu laigu keskel). Kui juba on erinevaid laike-täppe alumistel lehtedel näha ja veelgi enam, kui eelmisest fungitsiidi pritsimisest (mille norm oli ka võib-olla väiksem) on möödas rohkem kui kaks nädalat, ei tohiks ootama jääda, mis saama hakkab. Haigused tulevad niikuinii ja levivad ootamatult kiiresti ka ülemistele lehtedele. Haigused, mis jõuavad lipuleheni, toovad kaasa kindla saagivähendamise. Ennetav tõrje on alati parem, kui “tulekahju kustutamine”. Pole aastat, kui taimehaigused tulemata oleks jäänud, pigem jäädakse enamasti fungitsiididega hiljaks. Kui haigustest põhjustatud laigud on juba lehtedel, pole võimalik ühegi fungitsiidiga kahjustunud lehekudet enam roheliseks värvida.

    Nisu-pruunlaiksus