Oapõllud näevad kõikjal Eestis sel aastal tõeliselt ilusad välja, sest niiskus- ja temperatuuriolud on oataimedele sobivad olnud ning biomass on kasvanud tohutu – taimede pikkus on mõnedel põldudel julgelt kuni 2 meetrit. Kahjuks nii mõnessegi põldu sisse minnes ootab ees aga negatiivne üllatus – kaunu on oodatust vähem. Põhjuseid selleks on mitmeid ning tavaliselt ei ole ka vaid üks tegur see, mis kaunade vähesuses süüdi on.

Oa biomass võimas, kuid kaunu vähe

Esimene mõjutaja on kindlasti põld ja mullastik. Uba kasvab kõige paremini mullas, mille reaktsioon on 6-7. Happelises mullas (pH vähem kui 5,5) ei ole mügarbakterite elukeskkond hea, juuremügaraid tekib vähem ning see omakorda vähendab saaki. Uba ei kannata väga ka tihest ja tegelikult ka otsekülvi, sest täheldatud on, et sel puhul on juurestiku areng kehvem, taimed kasvavad lühemad ja on kehvema kasvujõuga.

Kindlasti ei tohi uba külvikorras järgneda rapsile, kartulile või isegi ristikule, sest haiguste levik ja nakkumine kattub ning on haiguste agressiivsuse põhjuseks. Uba on väga hea vahekultuur, mis puhastab mulda just teravilja juure- ja võrsehaiguste tekitajatest, seega külvikorda oleks hea seda kultuuri paigutada just arvestades neid tegureid. Külvikorda planeerides tuleb samuti jälgida, milliseid herbitsiide kasutati eelneval kultuuril, sest toimeained klopüraliid, aminopüraliid, pikloraam ja sulfonüüluurea on ka jääkidena mullas oale kahjulikud.

Külviseeme oli sel kevadel paljudel enda paljundus või isegi ostuseeme, aga ohumärk on see, kui seeme on tumedalaiguline-täpiline. Seda põhjustab laikpõletik, mis püsib seemnel ja kandub koheselt edasi ka tärkavatele uutele taimedele nõrgestades neid juba kasvu algfaasis. Sel aastal oligi ebatüüpiliselt laikpõletik pigem esimene nakkuv haigus, mitte nagu tavapäraselt šokolaadilaiksus. Kui külviseeme on juba haige, siis sellise haigusi soosiva suve puhul, nagu sel aastal oli, on taimede vastupanuvõime stressiteguritele samuti nõrgem.

Väga oluliseks teguriks on külviaeg ja selle varasus, sest kindlaks on tehtud, et külviajaga hilinemine ja edasilükkumine märgatavalt vähendab saaki. Sel aastal saadi uba külvama heal juhul aprilli keskpaigas ning praegu saab öelda, et neil, kes veidi võib-olla riskisid ja külvasid juba, kui mullatemperatuur oli vaevu 5-6 kraadi, tasus risk end ära. Muidugi ei saanud kevadel päris pikalt kõikjal põldudele masinatega pealegi ja külvamisest sai vaid unistada. Lihtsalt varane külviaeg ja isegi külmem mullatemperatuur soosivad tugevate ja tervete taimede arengut, sest hea kasvu juures on taimed ka tuulega levivate haiguste (šokolaadilaiksus, ebajahukaste, kuivlaiksus) vastu tugevamad.

Külvisügavus on oluline, sest mõjutab nii taime juurestiku arengut, kui ka üldist kasvujõudu. Jätkuvalt saab julgelt ka väita, et sügavam külv tagab kaunade moodustumise ja seemnete täitumise ajal taimede lamandumiskindluse.

Taimed peenikesed ja pikad, kaunu küll vähe, kuid juurestik nõrk ja lamandub

Külvisügavusest ja selle mõjust taimede kasvule ning õitsemisele – https://www.agronoom.ee/2017/06/30/oa-kulvisugavuse-tahtsusest/

Külvinorm on olnud jätkuvalt suur küsimärk ja aruteluteema igal aastal, kuid see taimekasvuaasta oma suure niiskuse ja oa kasvuks sobivate temperatuuridega (15-20 kraadi) ainult kinnitab, et meie tingimustes siiski on selge, et mida hõredam külv ja taimede seis põllul, seda suurem arv kaunu taime kohta. Uba on taim, mis ei kannata konkurente – ei umbrohtusid ega ka nö sõpra ehk teist oataime. Tihedas taimikus konkureerivad oataimed üksteisega nii päikesevalguse kui ka ruumi pärast ning kui ka kasvutingimused on väga soodsad (pole põuda ja kuumust), siis kasvabki tohutu biomass. Põldkatsed on näidanud, et külvinorm 30-40 idanevat seemet ruutmeetril on oa puhul ideaalne, üle 40 idaneva seemne ruutmeetri kohta hakkab saagikus järk-järgult langema. Suur lehestik ja pikk taim on aga negatiivses seoses kaunade arvu ja ka asetusega – mida tugevamas pikkuskasvus taimed, seda kõrgemalt hakkab ka õite ja kaunade areng. Õite ja kaunade asetus tuleneb samuti ka sordi eripärast.

Väga hea ja lihtne praegu oataimiku tihedust ja kaunade arvukust põllus vaadelda ning analüüsida on just tehnoradade äärtes või hõredamates kohtades – kohe selgub, et taimed, mis on rohkem päikesevalgust kätte saanud, on ka matsakamad ja kaunad võimsamad. Heade ja tugevate taimede puhul pole üldse võimatu hetkel põllu keskmisena kokku lugeda 30-40 kauna taime kohta, üldiselt on kuulda kaunade arvukust 20 kanti.

Õied kenasti viljunud, päikesevalgust piisavalt – taim tehnoraja ääres

Oataim, millel kokku üle 50 kauna

Kasvuaegse väetamise puhul on ülioluline fakt, et uba ei vaja lisalämmastikku – kasvuaegne lämmastikuga väetamine on taimedele isegi kahjulik ning tapab mügarbaktereid. Lämmastiku tulemusel on taimede biomassi kasv veelgi aktiivsem ning see toobki kaasa õite vähesuse ja viljastumise peetuse, mistõttu kaunu areneb vähe või üldse mitte. Uba vajab vähesel määral fosforit ja kaaliumit, samuti väävlit, kuid ka nende elementidega pole mõtet üle forsseerida. Mikroelementidest on vajalikud boor ja molübdeen.

Kasvuaegne ilm, eriti õitsemise ajal, on oale parim, kui temperatuurid ei tõuse liiga kõrgele (üle 25 kraadi kuumus on oa õitele hävitav). Sel aastal suvekuumus põhimõtteliselt kestis vaid paar päeva ning seetõttu kahju see kindlasti ei teinud. Tuuline, vihmane ja jahe ilm aga ei soosinud mesilaste lendlust ning oaõite tolmeldamist. Väidetavalt võivad mesilased mõjutada kuni 20-30 % oasaaki.

Uba on küll liigniiskusele rohkem vastupidav, kui näiteks hernes või ka sojauba, kuid niisketel ja tugeva tihesega muldadel oli sel aastal näha ka oa liigniiskusest tulenevat stressi – lehed muutusid kausjaks-nooljaks ning taimede pikkuskasv pidurdus.

Uba liigniiskuses

Uba liigniiskuses, tehnoradades vesi seisis

Ning lõpuks ka haigused – järjekordselt sai kinnitust, et oa haigustõrjel annab parima tulemuse kahekordne pritsimine. Ühekordse fungitsiidi pritsimisega ei ole võimalik hoida taimi täielikult haigusvabana, sest oa kasvuperiood on nii pikk ja selle jooksul võivad ilmamuutused olla äärmuslikud, seega parima kaitse annab pidev jälgimine ja kiire reageerimine. Kahekordsel pritsimisel on tagatud nii lehtede kui ka kaunade kaitse: esimese tõrje eesmärk on hoida lehti kui fotosünteesivat pinda rohelisena, teise tõrje fookuses on kaunade ja seemnete kaitsmine laikpõletiku eest. Šokolaadilaiksuse ja laikpõletiku parima tõrje annab ka ennetav pritsimine arvestades ilmaolusid või märgates lehtedel esimesi sümptomeid. “Magades maha” õige hetke on haigustele piduri tõmbamine väga keeruline ja laiguliste lehtede puhul on kahju saagile juba mingil määral tehtud.

Nii tugev haiguste levik on juba teinud saagile kahju

Üldiselt võib öelda aasta kokkuvõtteks, et õiges külvikorras ja korraliku seemnega külvatud põldudel kasvuaegselt haigused küll üllatavalt liiga agressiivsed polnud, kuid väga määrav oli siiski ka haigustõrje õige ajastamine. Hetkel on põldudel haigustega seis erinev – kus kahekordne haigustõrje on õnnestunud ja kahe tõrje vahepeal suudeti haiguste levikut jälgida nii, et lehestik “käest ei läinud”, on ka praegu taimede seis hea. Päris haigusvaba põldu muidugi enam ei leia, aga arvestades kalendrit, on tulemus väga hea. Kui aga viimasest tõrjest on möödas pikk aeg või mindi ühekordse tõrje teed, on nüüd hakanud taas levima nii šokolaadilaiksus kui ka laikpõletik. Muidugi mõista pole enam pea 2 meetrisesse taimikusse reaalne ühegi pritsiga sõita (isegi iseliikuvaga) ning ega see ka ideaalset tulemust enam ei annaks. On ka neid, kes juba ütlevadki, et hea ongi, et haigeks jääb, saab millalgi ka koristada.

Viimasest haigustõrjest väga pikk aeg möödas, ka ülemised lehed nüüd nakkunud