Taliodra põlde tasub praegu juba jälgida, sest võrklaiksust on hakanud lehtedele ilmuma ja seda isegi alles paaris-kolmes lehes olevatele taimedele. Taliodra kasvatamisel ongi alati sügisel kindel, et taimik haigestub ja fungitsiidi pritsimine tuleb õigeaegselt ajastada.

Võrklaiksus on üldjuhul haigus, mida põldudel väga kergesti ära tuntakse. Lehtedel tekivad esialgu pruunikas-mustad täpid, mis peagi muutuvad piki lehte pruunikateks kolleteks, mille sees on tume võrgustik – võrk ja laiksus, nagu haiguse nimigi ütleb. Ilma fungitsiidi tõrjeta levib haigus juba sügisel nii agressiivselt, et on võimeline hävitama suure osa lehtedest, mistõttu taimede talvitumisvõime on oluliselt kehvem.

Võrklaiksus pärineb osaliselt seemnenakkusest, kuid peamine agressiivsem vorm tuleb mullast ja taimejäänustest. Eelvili nisu soodustab taimehaiguste levikut, kuid kõige hullem variant on, kui talioder järgneb odrale. Arvestades selle aasta koristuse ja külvikordade segadust, pole ka odra järgnevus üldse mitte võimatu.

Fungitsiidi pritsimise õige ajastamine on tõrjeefektiivsuse saavutamisel ja taimede haigusest päästmisel väga määrav – pritsima tuleb minna kohe, kui esimesi laike on taimelehtedel leida ning selliseid taimi leiab põllul lihtsasti mitmeid. Kindlasti ei tohiks oodata nii kaua, et täpilisi-võrgulisi lehti leidub igal sammul ja taimelehed juba tervenisti pruunikaks muutunud on. Võrklaiksus levib oodatust kiiremini ka kontaktselt taimelt-taimele ning tõrjeta on peagi kogu põld rohkem või vähem kahjustunud. Kui taimelehed võrsumissõlmeni haigestuvad, need ka hävivad ning taim peab hakkama juba sügisel taastumiseks energiat raiskama. Talioder peab enne talve tulekut jõudma kindlasti võrsumisfaasi – see on talvitumisel väga oluline.

Kuna taimik on praegu väike, ei ole vajalik fungitsiide kasutada maksimumnormidega. Taliodra kasvatamisel on varasematel aastatel olnud põllumeestel ka praktikas kasutusel sügisel kahekordne fungitsiidi pritsimine. See ka on parima tulemuse andnud, sest kahekordne pritsimine tagab pikemaajalise mõju.

Esimene tõrje ja ka juhul, kui valitakse ühekordne pritsimine, tuleks ajastada koheselt, kui on leida esimesi sümptomeid lehtedelt.

Teine pritsimine võiks järgneda sõltuvalt ilmastiku- ja kasvutingimustest ning haiguse edasisest arengust võimalikult hilja sügisel – see tähendab, kui päevased temperatuurid on püsivalt madalad ja ei tõuse enam kõrgemale 3-5st soojakraadist. Teise pritsimise eesmärk on, et fungitsiidi toimeaine küll imendub taimesse, kuid seda ei kasutata enam sügisel kasvu ajal ära. Sel juhul toimeainet kasutatakse aegamööda kogu talvitumise ajal ning lisaks võrklaiksusele toimib see hästi ka juuremädanike raviks.

Fungitsiid tuleks valida kindlasti selle järgi, et tõrjespektris on võrklaiksuse vastu väga hea ja tugev mõju. Tavapraktika ja varasematel aastatel häid tulemusi on saavutatud toimeainet protiokonasool sisaldavate fungitsiididega, sest protiokonasool on tugevatoimeline, hea tõrjespektri ja pika mõjuajaga fungitsiid.

Kulunormidena on soovitatav kasutada fungitsiidide veerand- kuni poolnorme. Oluline vahe on, kas planeeritakse ühe- või kahekordne tõrje. Ühekordsel tõrjel peaks pritsima fungitsiidi poolnormiga, kahekordsel pritsimisel veerandnormidega.

Taliodral ei tohiks sügisel võrklaiksust tõrjumata jätta