Ilmselgelt täiesti uus tase on tänaseks päevaks saavutatud. Kui juba hakkab tunduma, et kõike on nähtud, tehtud ja olnud, alles siis hakkavad tõeliselt uskumatud asjad juhtuma. Tänaseks on juba küllalt vihastatud, käega löödud, ropendatud, loobutud ning uuesti motivatsioon kuidagi üles leitud ja seda kordi rohkem kui mõni, aga nüüd ei jää enam muud üle, kui lihtsalt vooluga kaasa minna ja juba lihtsalt ajab naerma.

“Vihastasid?” – “Ei, naersin pisarateni!”

Ei mäleta tõesti aastat, kui terve Eesti, kagupiirist põhjapiirini ja ka saartel, oktoobri keskel kõik ühes rütmis põldudel võitlevad ja täpselt samade jamadega silmitsi seisavad. Koristushooaeg on põhimõtteliselt kestnud augusti keskpaigast tänaseni juba kokku kaks kuud. Kui juurde arvestada veel pisut varem alustatud taliodra ja rüpsi kombainimine, siis hakkab liginema kolmele kuule!

Päris ausalt, pole siin ühtki piirkonda, kellel väga palju paremini läinud oleks. Karm ja kahju on välja öelda, aga koristamata teraviljapõlde (ka talinisu!) koondub kõige rohkem muidugi Kesk-Eestist põhjapoole – Lääne- ja Ida-Virumaale. Mujal Eestis mütatakse massiivselt suvirapsi-, kanepi- ja oapõldudel, vähesel määral ka suvinisu põldudel. Lisaks tegeletakse viimase aja külmast “näost” valgeks läinud maisi hekseldamisega.

“See on juba sport, raisk!” On tõesti.

Rapsikoristusel põhukanal umbes

Kui küsida, mis siis tehti nädalaga, siis vastata tahaks küsimusega: “Mida ei tehtud?!” Isegi Sahara kõrbeliiva ja Portugali tahmaga sai pisut põlde lubjatud…

Maailma lõpp või mis asi?

Kommentaarid ja mõtted möödunud nädalast räägivad iseenda eest:

“Ma pole oma põllumeheks olemise ajal nii s**** aastat veel näinud!”

“4 kombaini saadeti välja. Selleks ajaks, kui neljas heedri ette sai, olid 3 tk juba umbes.”

“Nisu niiskus oli muidu 47%, eile oli juba super – 30%!”

“Peale 13 tundi kuivatit oli niiskus 34%.”

“Eesti lühim anekdoot – kinni külmunud kartulikombain!”

“Talvel ei taha ühtegi ilmateate äppi näha, allergia juba!”

“Künnan kõik sisse ja lähen Maximasse kassapidajaks!”

“Tark ei torma, tark teab, millal tormata.”

“Saagikoristusajal 19 päeva kätel istumist ning õige koristusilma ootamist on juba omaette rekord. Sai siis eile asjad talvekorterist üles otsitud ning põllule suundutud. Suvirapsi oli võimalik täitsa koristada.”

“See on alles lõpu algus, grande finale veel tuleb!”

“Praegu peab mehi hoidma, sest ega neil vähem kopp ees pole kui endal. Paarsada meetrit rapsikoristust tähendab ju 2h kombaini kraapimist.”

Tüüpiline pilt suvirapsipõllule kombainiaknast

Suvirapsi koristus tähendas pea kõigile kolme mõtet ja küsimust.

Esiteks, kuidas ja kas üldse koristada lamandunud kohti, sest nagu arvatagi oli, ka suviraps hakkas nüüd alla andma – varred ja lamandunud kohad põhimõtteliselt kõdunevad ja mädanevad ning sealne seeme ei kuiva vist mitte kunagi. Konkreetselt ja karmilt võeti mõnelgi pool vastu otsus, et parema punkrisaagi saamiseks koristatakse kõrgemalt ja ainult püstist (püstiselaadset).

“See, mis püsti, on nagu olümpiavõit!”

“Niiskus 27%, paar punkrit ja sõelte kaapimine – ilus!”

“Hetkel niiskus 26%, lamandunud kohti ei võta, seega 40ha rapsi võib maha kanda.”

Mättad

Teiseks oli hirmus vaadata kombainijärgselt ja ka juba enne põllule ja näha, et pooleteise tonni asemel, mis punkrisse tuli, oli rapsisaak tegelikult millalgi vähemalt 3 tonni lähedane olnud. Punkrist välja tulnud seemnete hulgas leidus samuti kõiki värve ja ka kasvama läinud seemneid. Ka analüüsivastused pole kõige rõõmustavamad olnud – õlisaak pigem kehvapoolne ja 40% alguses.

Rapsipõld maapinnalt

Mitmevärviline seeme koos kasvavate seemnetega

Ja kolmandaks, ei saa läbi ju spordita – sõelad kinni, lihtsalt vahe selles, kas 100 meetriga või 1 hektariga.

Igahommikune sport

Rapsikoristuse “rõõmud”

Õige “nali” ja sõelte kraapimine hakkas pihta alles nädala teises pooles saabunud talviste öökülmakraadidega. Siis sai võtmeküsimuseks, kumb variant on edukam – kas minna proovima hommikul vara külmunud põllule või oodata kuni härmatis sulab ning ega õiget vastust otsitakse siiani.

400m rapsikoristus hommikul kella 8 paiku

Jäätunud rapsimahlad

Härmas rapsipõldu võib ju ilus vaadata olla…

Öösel kell 3, sõelad ikka kinni

Vestlus kahe põllumehe vahel rapsikoristusest:

“Punkrisse ka midagi tuli?”

“Tuli, ainult lõpus ei tahtnud enam väga tulla.”

“Välja ka punkrist tuli?”

“Tuli isegi.”

“Siis küll ime!”

Selline pilt ei üllata enam kedagi

“Kõva sõna – kell pool kolm läksin ja seitsmest lõpetasin. Selle ajaga sai 11 tonni rapsi ja kolm korda kinni oldud, tagatipuks ootab homme sõelte pesu.”

Poriralli

Kätte on jõudnud ka selle aasta staarkultuuri kombainimine – ehk kaua oodatud ja kardetud oa koristus. Oapõllud üllatavad igasuguste leidudega – lapiti maas taimedest täiesti püstiste ja väga vähesel määral idanenud seemnetega põldudeni.

Tüüpilised leiud oapõllult. Vasakult: vett täis ponksud, idanenud seemned, hallitavad seemned

Hallitused kaunadel

Taliuba?!

Võimas

Lahtise kauna sees võtab juured alla ja hakkab esimest lehte ajama

Koristamisega on oas proovitud nii- ja naapidi, alustatud ja tagasi mindud või lihtsalt päevhaaval koristust edasi lükatud, sest peale koristamist tuleb ju välja mõelda, kuidas need vett täis oaseemned kuivaks saada. Märga oaseemet niisama hunnikusse ette koristada kindlasti ei tohiks, sest liigniiske saak läheb praegu väga kiiresti roiskuma. Sellisel juhul on targem lasta sellel juba põllul oodata.

Oaseemned eri suurusega, sest vett täis

Niiskuse mõõtmine oast on midagi hoopis teisest mõõtkavast.

“Niiskus vist mingi 50% ikka, ma ei kujuta ette. Igal juhul kusagil mõõtepiirkonnast kauget. Kuivatis käib vähemalt ringi, seega lootust on!”

“Hakkan uba võtma, saan mingi koguse küla peale põrandakuivatisse panna. Ma ei kuivata seda hetkel ära lihtsalt, ei jõua!”

“Uba vaatame siis, kui raps on ära. See on nii märg praegu.”

“Esimene kuivatitäis umbes 27h.”

Oa niiskus kirjeldamatutes kaugustes

Mõned öökülmad on aga oapõldudele tegelikult ikkagi hästi mõjunud. Nüüd on musta tooni peale võtnud või vähemalt tumenemas ühtmoodi kõik põllud ning öökülm takistab ka idanemist ja paneb seemnete uuele elule piduri peale.

Oleks-poleks on halvad mehed, aga juba on ka välja öeldud, et sel aastal on desikandi pritsimine kohati olnud siiski raiskamine, sest ühtmoodi värvi muudavad nii pritsimata kui pritsitud põllud, nii tava- kui maheviljeluse põllud. Muidugi idanemist mõjutas peamiselt vihm, mis pritsitud põlde ka koristama ei lubanud, aga samas ka muidugi on selge, et mustade kaunade sees oli ja on idudega seemneid kordades rohkem. Teooria on üks, aga praktiline ja reaalne põldude võrdlemine annab tõestust.

Hilisõhtune oakoristus

Uba punkris

Punnis põskedega, aga kõige hullem polegi

Sõelte kraapimine ja kombainide puhastamine oakoristusel on ka muidugi teine tase, isegi rapsikoristusega võrreldes.

Kombain peale 10 ha oakoristust

Kuldpesu

“Uba all ja raps peal!”

Ühtpidi jääbki soovitada, mitte hädaga ja vägisi uba kombaini tulema sundida. Nüüd saab loota, et jätkuks vaid stabiilset ilma ilma vihmata, siis jahedus ühtlustab taimikut koristusküpsemaks, ehk tahendab ka põlde ja saavad enamus oahektareid siiski kombainiga üle käidud.

Rahulikumat meelt hoitakse ikka ka:

“Nokitakse maru madalalt seda pläustist kauna sisse. See juba retsib peksukorve.”

“Täristavad selle oaga, ei saa olla rahulikult ikka!”

TALInisu koristus Lääne-Virumaal, neljapäeval 19.10.17

Nisukoristus päikesepaistelise ilmaga tundub esmaspilgul vaadates justkui normaalne, kui välja jätta faktid, et käes on juba oktoobrikuu keskpaik ja koristamisel on TALInisu. Kui arvestada, et näiteks eelmine aasta (2016 sügisel) külvati põld septembri keskpaigas, siis tänaseks on see talinisu põllul olnud 400 päeva ja rohkemgi! Utoopia.

Koristusniiskusest on üleüldse liigne rääkida. “Aga hooldusniiduki idee ei taha ka veel pähe ära mahtuda!”

Talinisu `Skagen`, koristatud 20.10.17

“Tainahunnikud” vastuvõtus

Muidugi õnn on neil, kellel praegu üldse kombainist selline nisu läbi läheb, sest palju karmimaid ja valusamaid lahendusi on samuti juba ette võetud – silokombain või hooldusniiduk. Tritikale ja rukkiga, nisu järjekorras.

Külmunud tritikale

“ca 30 tonni tegime, nisu tervikkoristus jala pealt poolelt kõrguselt, 2 liitrit propioonhapet sisse.”

Teraviljasilo, tervikkoristus

Nisu siloks

“Sellega pole enam palju muud teha ja randaal peale ei hakka. Nii vastu maad, et niiduk ei korja üleski.”

Hooldusniiduk rukkipõllul

Nii maadligi, et niiduk libiseb üle

Öökülmad, mis nädala jooksul langesid kohati ka miinus 5-6 kraadini, näpistasid ka maisi sedavõrd palju, et viimane on läinud “näost valgeks” ja maisisilo tegemisega on kiire. Saagikused on olnud vahemikus 25-45 t/ha, kuivaine keskmine 25%.

Maisiheksel, 15 mm

“Ei usu, et tärklist sel aastal palju. Isegi lühikese FAOga sordid annavad kehvapoolset kuivainet, mis tärklisest me siis räägime.”

Mais külmast valge

Varane ja härmas hommikune silo-ootus

Masinad hommikuti härmas

Külmunud maisimahlad

Pisaratega naeru ei olnud vähe ka maisisilo tegemisel – hea vähemalt, et maisikoristusel nii palju masinaid korraga põllul on. Keegi ikka saab kohe lähedalt appi välja tõmbama tulla. Oeh!

Nuta või naera

Paar koda päeva jooksul ikka juhtus

Õnneks jätkub kõige selle juures siiski veel naljasoont ja parem ongi hetkel ikkagi hoida motivatsiooni, sest hädaldamine ja liigne muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine – liikumine on, aga edasiminekut pole. Pealegi lõpp ikkagi paistab – vähemalt kusagil kauguses! Kui mitte enne, siis vähemalt siis, kui lumi maha tuleb.

Maisilumememm

Lihtsalt rahustuseks droonivideo, mis filmitud kuupäeval 19.10.17. Kündmine on oktoobrikuule ilmselgelt palju mõistuspärasem tegevus.

Aitäh, Raivo Ani!

Teiste videode eest kuulub tänu Sander Hiire´le, Henrik Klammer´ile ja Pille-Riin Reinaus´ile!