“Esimene kord elus jääb varane oder ilma fungitsiidita!”

“Oder on 15 cm pikk ja pea väljas, ei tea kas kasvab edasi? Kuidas seda koristatakse?”

“Odrapõllul on ainult antennid püsti. Nüüd vist hakkavad lisavõrsed tulema, õudne.”

“See ilm ajab pea halliks. See, mis paberil talvel kirja sai pandud, selle võib puruks rebida!”

Ja kõigele sellele lisaks ilmestab järgnev pilt olukorda eriti hästi:

Allikas: Facebook

Põud valitseb jätkuvalt kogu Eestis. Paar päeva tagasi umbes poolele Eestile (rohkem lõunapoolses Eestis, vähem Lääne- ja Ida-Virus) sadanud vihm tõi piirkonniti küll naeratuse näole, kuid ega tegelikult ühekordne sahmakas pikaajalist leevendust või suurt muutust endaga kaasa ei too. Põhja- ja Lääne-Eesti jäid ka sellest kahjuks ilma.

Varane oder, millel on praeguseks viljapead loonud, ongi jäänud kõikjal lühikeseks, kiduraks ning põllud on hõredad, sest produktiivvõrseid ühe taime kohta on alles jäänud vähe. Põua ja kuivuse tõttu loobubki taim osadest võrsetest, suretab need ja läheb kasvuga edasi vaid nende võrsetega, millest on lootust kõige tugevamaid ja elujõulisemaid seemneid saada – just see ongi sel aastal põua tõttu juhtunud. Lisa- ja hilisvõrsumine, mis on nüüd suhteliselt tõenäoline, on aga juba negatiivne nähtus, sest varase odraga oleks juba pigem lootus, et saab kiiresti valmis ja sügisel õigeaegselt talirapsipõllu külvata. Igasugune pritsimine varase odra põldudel, nii palju, kui seda sel aastal üldse tehti, on nüüdseks tõele au andes läbi. Kui viljapead on loonud, ei ole mõistlik ega ka soovitatav teha enam ei tuulekaera ega laialeheliste umbrohtude tõrjet ning sel aastal pole ka fungitsiidi pritsimine majanduslikult otstarbekas. Õnneks pole midagi erilist ka varase odra põllul levinud.

Isegi, kui mõnes piirkonnas võis juhtuda ime ja vihma tulla rohkem, kui lihtsalt tolmu kinnipanemiseks vajalik või sajab lähiajal näiteks veel juurde, siis ei tasu sellest ka end liigselt sütitada lasta. Tundub küll karm öelda, aga tegelikult on suures osas põua poolt pöördumatu kahju saagile ja taimedele juba tehtud, sest ka suvinisu ja hiline oder on juba liialt kaua kuivuses vaevelnud. Kasvufaasidest on saagikuse ja viljapea pikkuse paikapanemisel kõige määravamad just võrsumise lõpp ja kõrsumise algus (kuni 2.kõrresõlm) ning tõenäoliselt on juhtunud ka odra ja suvinisu põldudel samasugune produktiivvõrsete ellujätmise valik, nagu varase odra puhul juba näha. Pärast vihma võib tekkida tahtmine koheselt lisaväetist andma minna – see on mõttekas, nii kasutegurilt kui rahaliselt, ainult hiljem külvatud ja/või tugevamakasvuliste taimedega põldudel. Sel aastal on varasemalt külvatud suvinisud ja hilised odrad täna pigem ka lühikesed ja jäävad hõredaks, seega väike vihm ja sellele järgnev väetamine suurt muutust enam ei taga.

Lipulehefaas, aga taim vaevu 20 cm pikk

Suviteraviljapõllud jäävad hõredaks

Lühike on kõrs täna ja jääb seda ka koristuseni (muidugi kasvab pisut pikemaks, kui täna on), seega kõrretugevdajate töö on sel aastal põud ära teinud. Väga üksikud on need põllud, kus suvinisu, kaer või hiline oder vajaks kõrre tugevdamist ja lühendamist, üldjuhul peab juba lootma, et piisavalt pikkust kasvab, et kombainiga kõik kokku korjata saab. Sel aastal pole ka hirmu, et viljapea lõpuks nii raskeks muutub, et pead ära murduma hakkavad, seega kõrretugevdajatega võib praegu teha kasu asemel kahju.

Hetkel on kõige tähtsam suvinisu, kaera ja hilise odra põldudel jagu saada kahjuritest ja konkurentidest. Lehetäid on tänaseks üles leidnud ka suvinisu, kaerast ja odrast rääkimata. Kohati on lehetäide armee end nii massiliselt sisse seadnud, et pärast tõrje tegemist on maa sõna otseses mõttes must.

Kaerapõld peale lehetäide tõrjet

Lehetäid imevad taimedest viimsegi elujõu välja – nad imevad taimemahla nii lehtedest kui võrsetest, taime arenedes ka kõrtest ja viljapea algmetest. Tugevalt kahjustatud taimed lausa närbuvad ja viljapeade loomine on takistatud. Lisaks kannavad lehetäid kaasas odrale ja kaerale ohtlikke viirushaigusi. Lehetäid eritavad oma elutegevuse käigus ka kleepuvad nestet, mille peale igasugused haigusi tekitavad seeneeosed pidama jäävad ja mõnusa pinnase leiavad. Väikesed nad on, aga nende poolt tehtav kahju on meeletult suur, seega tõrje on väga-väga oluline. Suviteraviljad on praeguseks juba nii suured, et kontaktse tõrjega pole võimalik saavutada head tõrjetulemust, efektiivne on vaid süsteemne putukatõrje.

Teine ohtlik kahjur, keda ka palju leiab, on viljakuke vastne, kes on kuni 4-5 mm suurune limakorraga kaetud must tõuk. Viljakuke vastse kõige efektiivsem tõrje on tavalise kontaktse insektitsiidiga (mõni süsteemne ei toimi), seega parim lahendus lehetäide ja viljakuke kaks ühes tõrjumiseks on segu kontaktsest ja süsteemsest putukatõrjest.

Viljakuke vastne

Konkurentsi pakkuvatest umbrohtudest vajavad tõrjet praegu peamiselt tuulekaer ja kuivust armastav valge hanemalts. Tuulekaeratõrje on võimalik ja soovitatav teha kuni kultuuri lipulehefaasini. Esiteks pole siis tõrjet tehes üldjuhul ohtu, et tuulekaer oleks parimast tõrjeajast välja kasvanud ja pöörise loonud ning samuti pole ohtu kahjustada kõrrelise tõrjevahendiga samasse sugukonda kuuluvat kultuurkõrrelist. Sellegipoolest tuleb aga praegu olla tuulekaera tõrjega ettevaatlik – tugevalt stressis ja kolletunud teraviljapõllul võib ka kõrrelise tõrje teha lisakahju. Väga tuleks valida pritsimise aega ja kasutada selleks päeva jahedamat aega või isegi öist pritsimist, kasutada piisavat veekulu (vähemalt 200 l) ja mitte mingil juhul ei tohiks lisada segupartnereid.

Valge hanemalts on umbrohi, mis saab edukalt hakkama ka vähesema niiskustasemega ja vähimgi piisk vihma paneb kasvama uue rinde umbrohtu. Just seetõttu on see umbrohi sel aastal massiliselt levimas kõikides suviviljapõldudes. Õnneks on malts teraviljapõldudes päris mitme herbitsiidiga lihtsasti tõrjutav ja seda saab teha samuti kuni kultuuri lipulehefaasini. Valge hanemaltsa tõrje on oluline, sest see umbrohi ei jää mitte mingil juhul alarindesse, vaid hakkab tõrje tegemata jätmisel peagi kõrguma viljapeade kohal. Sama lugu on ka mitmelgi pool levivate ohakate ja pujuga – ka nende tõrje on veel tehtav ja vajaks tähelepanu. Sellise põua korral saab juba öelda, et igasugused umbrohud ja eriti tugeva ja sügava juurekavaga umbrohud, on teraviljataimedele konkurendid ka vee ja mullaniiskuse osas.

Valge hanemalts, allikas: https://goo.gl/images/vXsw7t

Kahjurid ja konkurendid peakski olema praegu suviteraviljapõldudes peamiselt fookuses. Jätkuv põud, eriti kui see leevendust ei saa, vähendab jätkuvalt saagipotentsiaali, seega igasugune pritsimine põllul peab olema väga läbimõeldud ja vajaduspõhine, et mitte tekitada pritsimisega lisastressi ja saagimoodustumist veelgi rikkuda.

Vähem on parem, seega:

  1. üleüldse vähem pritsimisi
  2. vähem paagisegusid ning pigem ühe toote ja tegevuse põhine pritsipaagi sisu
  3. mõistlik veekulu, vähemalt 200 l
  4. pritsimine ainult jahedamal ajal hommikul või õhtul, väga intensiivse päikesekiirgusega päeval ka ainult öötundidel
  5. leheväetiste kasutamine ainult eraldi pritsimisena ja siis, kui vajadus on tõesti olemas ja kasutegur tõestatav