Aprilli algust võib sel aastal lugeda kogu Eestimaa aktiivse põlluhooaja alguseks. Oli ka neid, kes juba märtsi lõpus (alates lubatud kuupäevast 21.03) põldudele esimesed traktorijäljed joonistasid ja väetisegraanulid lennutasid. Kiirustamine või mitte, kuid loodetavasti igaüks alustas väetamist ikka oma tõekspidamiste ja põldude olukorra järgi. Aktiivsem taliviljade väetamine sai alguse pigem just aprilli esimestel päevadel ja nii öelda esimene ring on paljudel tänaseks tehtud. Vedela lämmastikväetise kasutajatel on olukord olnud keerulisem, sest öine temperatuuride kõikumine miinuskraadidesse pole veel sugugi möödas.
Taliviljade olukorda võiks terve Eesti keskmisena hinnata hindega “tubli 4”. Peamised taimede tervise ja põldude kevadise olukorra mõjutajad on olnud sügisene külviaeg ja lumikatte püsimise aeg. Veel saab meenutada praegu, et ega eelmisel sügisel mullastik just heas seisus polnud – pärast totaalset põuda oli muld “surnud” ja taimedele just parim keskkond polnud. Kõike arvestades on siiski lust praegu põlde vaadata, sest üldpilt on ju kena ja peaaegu kõik, mis sügisel külvatud sai, see ka kevadel põllult vastu vaatab. Vähemalt on sel aastal algus küll lootusrikas!
Eriti hästi on sügisese külviaja erinevus nähtav talinisu puhul, just võrsumise osas. Mida varasem külviaeg, seda rohkem on suutnud nisu sügisel tugevaid võrseid kasvatada – just need ongi saagivõrsed ja saagi põhialus. Kõik, mis nüüd juurde võrsub, on lisaboonus. Sügisel hästi võrsunud ja tugev taim läheb kevadel kiiremini “käima” ja ei vaja taastumiseks nii palju energiat. Samas on hea näha, et ka väga hilised külvid on talve edukalt üle elanud. Eelmine sügis oli erakordne, sest väga ei mäleta varasemast, et näiteks isegi pärast maisi koristust on võimalik veel talinisu külvata. Eelmisel sügisel seda tehti, külviaeg oli seetõttu septembri viimastel päevadel, aga sügisel kaks-kolm lehte kasvatanud nisu on täna täiesti ilus ja terve. Eks soe sügis andis sellise võimaluse, tavapraktikaks seda siiski nimetada ei saa.
Praegu teraviljataimede juuri vaadates on näha, et mullaosakesed on kleepunud narmasjuurte ümber – see tähendab, et taim otsib ja tarbib mullast toitu. Mis on veel väga oluline(!) – juhul, kui peaks taaskord kuivem periood tulema, on sügisel tugevalt võrsunud ja suuremal taimel võimsam ja sügavam juurestik, mis suudab kehvemates oludes paremini ja kauem toime tulla.
Kui talinisu põldudel on enamasti lumiseene kahju keskpärane või isegi vähene, siis taliodral ja rukkil on kohati talvitumishaigused päris palju haiget teinud. Siin jookseb selge seos külviaja ja lumikatte püsimise vahel. Mida varasem külviaeg, seda suurem taim ja seda suurem roheline lehemass põllul talve alla minnes oli. Lumiseen on haigus, mis levib kontaktil taimelt-taimele, seega ongi kõige enam kahjustatud põllud, kus talioder või rukis oli sügisel võimsas, kohati liiga võimsas, kasvus. Mäletame ju küll, et sügisel oli nii mõnelgi põllul vajalik kasvuregulaatoriga pisut kasvu kinni hoida. Lisakommentaarina, hästi võrsunud talinisu põldudel, kus sügisel tehti samuti kasvureguleerimine, on see tõeliselt head tulemust andnud! Ning teiseks, oluliselt vähem lumiseent ja kahju on saanud need taliteraviljapõllud, millel sügisel tehti ennetavat ja kaitsvat haigustõrjet.
Lumikate sulas erinevates piirkondades väga erinevatel aegadel. Saaremaalt oli lumi läinud juba veebruari alguses, seepärast sealpool lumiseenega ka erilist muret pole. Põhjapoolsemas Eestis, võiks nimetada, et Harjumaal, Lääne- ja Ida-Virumaal püsis lumikate kõige kauem ning seepärast on seal lumiseent just rukkil ja taliodral, mõningal juhul ka talinisul, kõige enam. Mujalpool Eestis on selgelt näha, et metsa ääred või viludamad kohad, kus lumi pisut kauem peal püsis, seal on lumiseent ka kõige rohkem. Oleks ja poleks on mõlemad halvad mehed, aga praegu saab kindlalt öelda, et oleks lumi püsinud veel paar nädalat kauem, oleks lumiseene tekitatud kahju kogu Eestis kordades suurem. Seega hea, et niigi läks!
Talioder on taliteraviljadest teadaolevalt kõige külmaõrnem ja talle meeldivad metsa-võsaga piirnevad põllud, kus tuulekülm peale ei käi. Suurtel põldudel, kus avatud välja on rohkem, on ka näha, et kuigi ilma lumeta aega ja tuulekülma talvel palju polnud, on lisaks lumiseenele ka külmade õhumasside liikumine olnud siiski osadele taimedele kahjulik ja külviridu harvendanud.
Üldiselt, kui isegi mistahes teraviljapõllul taimedel lehestik on haiguste või külma tõttu hävinenud, ei tasu kohe põldu maha kanda ja ümberkülvile allkirja alla kirjutada. Kui taime tõmmates on tunda, et miski siiski hoiab teda mullas kinni, saab täiesti loota, et taimekestel on jõudu taastuda. Oluline on, et võrsumissõlm oleks terve ning sealt saaks uued lehed taas tulema hakata. Eks selline taastumine võtab taimedelt palju lisaenergiat ja taoliselt põllult rekordsaake loota ei tasuks. Sellistele põldudele tuleks siiski esimene väetisering peale ära anda ja soojuse saabudes on peagi selgelt näha, kas ja mis saama hakkab. Ümberkülvile on põhjust mõelda siis, kui põllul taimi tõmmates need mingit vastupanu ei osuta, lehed ja võrsumissõlm on pehmed ja kõdujad. Igal juhul, rahu ainult rahu! Homme ju niikuinii külvama ei lähe.
Rapsipõldude seis on üle Eesti väga stabiilne ja ühesuguselt hea. Talv oli rapsi talvitumiseks väga soodne, sest selgesti on meeles, et möödunud pika ja sooja sügise jooksul oli tarvis talirapsi kasvu korduvalt reguleerida ja ega sellegipoolest kippus kasvukuhik juurekaelast välja venima. Õnneks oli lund piisavalt, et see kattis ära kõige külmaõrnema koha maapinna lähedalt ja hoidis rapsitaimi piisavalt soojas. Raps hakkab kohe siis kiirelt pikkust viskama, kui öökülmad möödas ja ööpäevane temperatuur plusskraadides püsib.
Hooaeg on jõudu mööda käima läinud ka mitmete teiste töödega – talivilja äestamine ja rullimine, mullaharimine ja põldude ettevalmistus, kivikoristus ning isegi esimesed herneseemned on mulda jõudnud. Äestamist ja rullimist tuleks tõesti teha väga põllupõhiselt ja ettevaatlikult, eriti kui arvestada, et talv näitab jätkuvalt oma teravaid hambaid. Äestamisega häiritakse taimi nii piisavalt, et ega kombinatsioon öökülmadega ei pruugi üldsegi head tulemust anda.
Eelmise aasta katastroofpõud on jätnud oma jälje mällu kõigile ja põuda kardetakse juba taaskord. Lumi sulas kiiresti ja niiskus kaob mullast kiiresti ning ega ilmaennustus lükkab sademete tõenäosust päev-päevalt edasi. Juba on töid-toimetamisi saatmas tolmupilv, aga väga tahaks loota, et see ei ole halb märk. Just seetõttu ongi hetkel oluline põldude ettevalmistus ja kaanetamine, mis aktiivselt teoksil ka on. Põllud kuivavad ja tahenevad päev-päevalt kiiresti: ühel päeval liigniiske, teisel tolmab. Külm tuul ja kuiv jahedus kuivatavad isegi kiiremini, kui lihtsalt kuiv ja päikesepaisteline ilm.
Kevad on käes ja põlluhooaeg on avatud, aga sellegipoolest pole soojus päris kohale jõudnud ja talv veel täielikult alla andnud. Aprilli teise nädala ilmaennustus hirmutab tõeliselt talviste oludega – loodame, et väga hulluks siiski asjad ei lähe. Õnneks pole taliviljade kasv veel nii aktiivne olnud, seetõttu suudab talivili praegu veel külma aja suuremate kahjudeta üle elada. Aastaid tagasi saabus korralik külm siis, kui talirapsi peavõrsed olid põlvekõrgused.
Ärge kiirustage! See oleks praegu põhisõnum. Elame selle Eestimaa talve vol 2 rahulikult üle ja vaatame siis, mis edasi saab. Mullaharimist ja põldude ettevalmistustöid peaks olema hea teha, aga taliviljade turgutamise ja suviviljade külviga võiks küll passida.
Kommenteeri: