Valgemädanik on rapsis üks tõeliselt ohtlik haigus, sest laialdase leviku puhul on kaasnev saagikadu reaalselt tonn-poolteist hektarilt. Valgemädaniku leviku korral jäävad seemned pisikeseks ning õlisisaldus väheneb tohutult. Valgemädaniku levikul on põhireegel: kui rapsi õitsemise ajal sajab paar päeva vihma või tihedas taimikus püsib niiskus, siis haigus nakkub kindlasti. Sel aastal on taliraps väga ilus ja saagipotentsiaali on. Taimik on üldjuhul tihe ning ka kuuma ilmaga püsib taimikus niiskust piisavalt. Valgemädaniku tõrjeks tehtud kulutused on võimalik kenasti tagasi saada ning õlirikka lisasaagiga veelgi teenida.

Valgemädaniku tõrjumiseks õige aeg on rapsi täisõitsemise faas. Lõuna-Eestis hakkab taliraps ehk sinna faasi jõudma, et pritsimiseks on õige aeg, kuid Kesk-Eestis ja põhjapool on üldjuhul peamiselt peavõrsetel ja mõnedel külgharudel õied lahti, seega käes on õitsemise algus. Kuumus muidugi mõjutab palju ja kiirustab rapsi õitsema. Täisõitsemine tähendab lihtsustatult öeldes, et õitsevad ca 70% rapsitaime õitest ning peavõrsel on hakanud esimesed kroonlehed kukkuma.

Esimesed kroonlehed langevad ja jäävad püsima lehtedele – see ongi nakkuse allikas

Tehes haigustõrjet liiga vara, ei tähenda see, et fungitsiidil pole efektiivsust, vaid sel juhul ei tabata õigel ajal õiget sihtmärki. Valgemädaniku eosed lendlevad ja kinnituvad just õite kroonlehtedele ning seal saab nakkus alguse. Vajalik oleks, et fungitsiidiga saaks kaetud võimalikult palju avanenud õisi ja õite kroonlehtesid ning haigus tõrjutaks kohe alguspunktis.