Päris tihti tekitab teraviljade jahukaste tõrje ja selle tulemuslikkus palju küsimusi, millest peamine on: “fungitsiidiga on pritsitud, kuid jahukaste ei kao kuhugi, seega tõrje vist ei toiminud?”

Enne veel, kui uue fungitsiidi järgi haarata ja uut pritsimist planeerida, peaks vaatama konkreetsele jahukastele terasemalt otsa. Enamasti on tõrje olnud väga efektiivne, kuid küsimusi tekitabki pilt põllul, et jahukaste pole kõrtelt või lehtedelt kuhugi kadunud.

Jahukaste muutub fungitsiidi pritsimise järgselt tumedamaks ning värvub kas pruunikaks või isegi roosakaks. Just see näitabki, et fungitsiid on olnud efektiivne ning haigusele on pidur peale pandud. Haiguse sümptomid, see nö “vatt”, ei kao kuhugi, lihtsalt haiguse edasisele levikule pannakse efektiivse fungitsiidiga kiire stopp peale.

Jahukaste on ohtlik kahel juhul: kui ta levib tugevalt teraviljade kasvu algfaasides ning siis, kui õigel hetkel pole tõrjet tehtud või haiguse arengule on olnud ideaalsed tingimused ning jahukaste levib juba ülemistele lehtedele ja isegi viljapeadele.

Kui mõne aja möödudes pritsimisest on taimedelt leida täiesti lumivalget kirmet, siis see on tõesti uus jahukaste levik. Selleks ajaks on tõenäoliselt aeg tõrjuda juba ka lehelaiksusi, seega siis tuleks vaadata fungitsiidi tõrjespektrit ning eelistada mitme toimeainega ja mitmeid haigusi tõrjuvaid fungitsiide. Näiteks lipulehefaasis nisu puhul on lehelaiksused juba palju olulisemad haigused, kuid kui jahukastet on leida, siis hea oleks valida fungitsiid, mis toetaks ka jahukaste edasise leviku pärssimist.