Aeg on sealmaal, et talinisu põldudel on tarvis hinnata kõrte tugevust ja vastupanuvõimet survele ning otsustada, kas veel on vajalik viimase ringi kõrretugevdamine. Kui vahepeal maikuu külmadel aegadel olid kõik talinisupõllud üle Eesti kasvus enam-vähem ühes tempos, siis nüüd soojemate ilmadega on tekkinud kasvukiiruses vahed – olenevalt Eesti piirkonnast, põllu ajaloost, sordist, muudest teguritest. Nagu ikka.

Erinevad sordid on erineva kasvutempoga, kuid pehme kõrrega on oht lamandumiseks sordist sõltumata

Kindel on aga see, et talinisud on kasvufaasides kõrsumise lõpus-lipulehefaasis ning see on viimane aeg hinnata, kas kõrrel on piisavalt tugevust, et lõpuni saaki püsti hoida ja mistahes ilmaoludele vastu panna. Viimase kõrretugevdamisega, mida võiks teha umbes lipulehefaasis, on veel võimalik teha pisut vigade parandust või nö panna i-le täpp. Enam oluliselt kõrre üldpikkust nüüd ei lühendata, vaid viljapea alumist kõrresõlmevahet saab pisut seada. Viimase kõrretugevdaja kasutamise eesmärk on justnimelt sõna-sõnalt teha nisukõrs tugevamaks, et vältida hilisemat lamandumist.

Jahe kevad ja öökülmad tundusid korraks, et panid talinisu kasvamisele mingil ajal piduri, kuid ei tasu väga arvata, et see iseenesest kõrrepikkust lühendas. Viimasel ajal pole küll vihma palju sadanud, aga kui nisupõõsas põllul mullast välja tõmmata, on ilmselge, et juurtel on jätkuvalt niiskust. See on tänu jahedale kevadele, sest nisul oli kevadkasvu alguses piisavalt aega juuremassi kasvatada. Seega talinisu ei ole üldjuhul veel siiani niiskusepuuduses olnud, edaspidi lubab siin-seal vihma ning lõppude-lõpuks on jaanipäev alles ees – me keegi ei tea, võib-olla lahistab siis korralikult.

Seega, aeg otsustada viimane kõrretugevdamine.

Kindlalt tahaks seda soovitada loomuomaselt pika kõrrega talinisu sortidele, näiteks ‘Edvins’, ‘Ada’.

Teiseks tasub sõltumata sordist hinnata põllu olukorda väetamise seisukohalt – kui talinisu on saanud toitu ikka rohkem kui 150N, on tõenäoline vajadus kõrtele tugevust lisada. Ära ei tasu unustada ka eelvilja või sügisese väetamise mõju ning kasvuaegsete leheväetiste kasutamisest tulenevat lisavõimsust. Kel plaanis või juba antud ka lipulehefaasis kergelt lisaEnnu, siis kõrretugevdajast ei tohiks loobuda.

Kolmas oluline faktor on see, kas nisule tehti ca 2.-3.kõrresõlmefaasis põhiline kõrretugevdaja ning kas ja kuidas see toiminud on. Tuleb hinnata, kas tol ajal kasutatud kulunorm oli piisav. Kui kõrsumise alguses jäeti kõrretugevdaja tegemata või on praegu tunne, et norm jäi lahjaks, siis on võimalik nüüd teha vigade parandust.

Neid punkte, mille järgi hinnata või kasutussoovitust jagada, oleks veel mitmeid, kuid kõige parem on otsustada ikka põllul. Esimese vastuse sellele, kas talinisu kõrred on piisavalt tugevad, annab juba ainuüksi põldu sisse kõndimine. Kui ikka jala vastu taimik survet ei avalda ja krõpsuvat häält ei kosta, on nisutaimik pisut pehmeke.

Teine viis on käega taimikut suruda ja hinnata, kas vedru on piisavalt tugev, et taimi lükates need koheselt tagasi püsti hüppavad. Kui nad juba praeguses faasis jäävad pigem poolviltu ja tagasi püsti tulemine võtab aega, siis tuleb kindlasti ette võtta viimane kõrretugevdamine.

Talinisu põllud on ilusad ja matsakad, tasub panustada kõrre viimasesse tugevdamisse

Tahaks öelda nii, et kui kõike eelnevat juttu arvestada ja põllul taimiku seisukindlust hinnates ikkagi kahtluseuss sisse jääb, siis tuleb kõrretugevdajat kasutada. Edaspidine ilm lubab udu, hoovihmasid ja äikest – kas need ka tulevad, me ei tea, aga ega saagi püstipüsimine ei sõltu vaid järgmise kahe nädala ilmast. Pigem on talinisupõllud praegu ikka matsakad ja võimsad, seega tasub panustada, et kombainihooajal nisu kenasti punkrisse jookseks, mitte põllul siruli ei oleks. Isegi talinisu põldudel, mis võib-olla praegusel hinnangul pole ehk nii tihedad ja oleks võinud kevadel paremini võrsuda, pole veel lõpuni kindel see, kui raskeks pead muutuvad. Püstipüsimine võib ootamatute ilmaoludega olla keeruline ka hõredamal taimikul.

Viimast kõrretugevdamist saab teha maksimaalselt kuni ohteliste nisude ohtetippude ilmumiseni või viljapeade paotumiseni – alati on targem see paar sammu varem teha. Viimane kõrretugevdamine sobib ideaalselt paagikombosse lipulehe fungitsiididega, aga ei sobi kokku tuulekaera tõrjega! Kõrretugevdaja ja tuulekaera herbitsiidi vahel tuleb hoida vahet, ideaalsel juhul vähemalt 5 päeva.