“Vihma võiks tulla!” – selle lausega saab kokku võtta Valgamaa põldude olukorra.

Kui taliteraviljade põldudes niiskust veel jätkub, viimastel päevadel antud väetisegraanul kenasti sulab, siis talirapsipõldudel on taimede vahel maapind juba kuivusest pragunenud ja kõva. Õnneks on talirapsid heas seisus, juur on sügaval maa sees ja juurekael lai, taimed on varsumisfaasi alguses ja alustanud külgharude laiumist juba maapinna lähedalt.

Valgamaa ja Kagu-Eesti põldudele on iseloomulik muldade vaheldumine ühe põllu piires ja savikas lõimis ning see on talirapsipõldudel ka põhjuseks, miks esineb tühimikke. Savikas muld on kauem külm ning hoiab nii sügisel kui kevadel liigniiskust kaua sees. Sügisel samu põlde vaadates oli taimede seis piisava tihedusega, harvenemist tekkis juba talveperioodil ja praeguseks ongi jäänud tühimikud põldu. Viimase korrektuuri tegid kindlasti veebruari-märtsikuu külmaperioodid.

Ka Valgamaal on viimastel öödel olnud öökülma, mõõdetud on keskeltläbi -4 kuni -6 °C. Talirapsi põldudel on märgata mõningast külmakahjustust, õienuppude ümbruse rosetilehed on kahvatumaks muutunud ja lehed on lillakate äärtega. Jällegi saab öelda, et sordid, mis on kääbus- või poolkääbused ja pole veel kiiresti pikkusesse kasvanud, on ka külmale paremini vastu pidanud. Rosetilehed õienuppude ümber kaitsevad praegu väga hästi külma eest.

Tritikale põllud näevad väga-väga head välja. Samamoodi, nagu ka taliodra selle aasta talvitumine, on ka tritikale põldude seis täiesti imekspandav – ja seda üle Eesti. Mõlemad kultuurid on ju lumeta talve ja külmade suhtes kõige õrnemad. Mis valem neid sel talvel ellu jättis ja nii elujõulistena, on tõeline küsimärk, kuid muidugi mõista vägagi rõõmustav.

Tritikale on praegu talinisudega võrreldes ikkagi pisut kasvus eespool, seega võiks öelda, et esimese kõrresõlme faasis, kuid ka varasemad talinisud, nagu sort `Fredis`, on samuti kohe jõudmas kõrsumisfaasi algusesse. Kõrt pooleks lõigates on peaaegu kõigil võrsetel kiiresti leitav ka kõrresõlme alge.

Kõige rohkem muret teevad põud ja kuivus aprilli lõpul külvatud hernepõldudel. Mullakoorik, mis on põldudele tekkinud, on tõeliselt kõva ja isegi jalakannaga raske purustada. Mullakooriku tekkimine on samuti savikate muldade üks probleeme. Kui püüda väikseid tärkavaid hernetaimi mullast välja kaevata, on näha, et allpool on mullas niiskust piisavalt ja seemnest on taim kasvama hakanud, kuid mullakoorikust ei suuda taimed ennast välja pressida. Väikesed hernetaimed on hakanud mullakooriku all lausa viltu ja külje peale kasvama, et leida mingigi pehmem koht, kust mulla pinnale tungida. Rohelisi “ninasid” oli kolm nädalat tagasi külvatud põllul näha hirmuäratavalt vähe – üksikud, mis olid pinnale jõudnud, olid seda teinud peamiselt mullapragudest.

Nüüd saab tõesti öelda, et vihma on vaja. Maa on ikkagi veel toores ja taimed ei ole nagu “päris käima läinud”. Vanarahvas ütleb, et maa on mürgine kuni äikesevihm ei ole üle käinud, ning sel aastal see ka väga paika peab. Soe vihm koos temperatuuride tõusuga teeks mullakooriku pehmemaks ja aitaks taimede kasvule kaasa.

Kahjuks aga vihma ei ennustata kusagilt.