Varasematel aastatel on herne haigustõrjest pigem vähe räägitud ja veel vähem reaalselt fungitsiidi pritsimisi tehtud, kuid sel aastal on haigustõrje hernepõldudel vajalikum kui kunagi varem. Ilm ja niiskusolud peamiselt, kuid tegelikult ka liblikõieliste laiapinnaline kasvatamine ning külvikorras eksimine (rapsile järgnevus) ongi ka kaasa toonud haiguste leviku laienemise.

Herne laikpõletik

Herne peamised haigused, mida praegu karta, on laikpõletik ja ebajahukaste ning samuti ka rapsiga ühtiv valgemädanik. Haiguste sarnasus ja edasikandumine ongi peamine põhjus, miks külvikorras ei tohi teineteisele järgneda hernes-uba ja raps.

Nii laikpõletikku, kui ka ebajahukastet, on ka põldudelt juba leitud.

Laikpõletik põhjustab tumepruune ja lillakas-musti laike kõikidel taimeosadel, kaasa arvatud köitraagudel.

Laikpõletik köitraagudel

Tugeva nakkuse korral võib taimevars muutuda täielikult mustaks ning selline taim lamandub kindlasti. Tõrje tegemata jätmisel levib haigus ka kaunadele ja seemnetele. Laikpõletiku allikaks on kehva kvaliteediga külviseeme, kuid samuti pärineb haigustekitaja mullast ja taimejäänustelt. Haigus vähendab saaki ja seemnete suurust ning kahjustab oluliselt seemnekvaliteeti, muutes seemned laiguliseks.

Väheneb ka köitraagude sidumisvõime

Ebajahukaste mõjul jäävad taimed teistega võrreldes kängu ja on värvilt heledamad. Lehtede alakülg kattub hallikas-valge velvetise kirmega. Haiguse arenedes taime kasvu ajal, tekivad ka kaunadele lõpuks pruunikas-kollased laigud ning kaunad on seest seemnete vahelt hallitanud. Haigus kahjustab taimiku normaalset toimimist, sest lehepind väheneb ja taim on stressis.

Valgemädanik näeb ka hernevartel välja samasugune nagu rapsil – valge vatt ümber varre. Valge hallitus jõuab ka sobivate tingimuste olemasolul kaunadele. Valgemädanikul on kaks halba tagajärge – hernepõllu lamandumine ja haiguse säilimine mullas oodates järgmist rapsi külvikorda.

Sõltumata, mis haigus põllul levib, tekitavad need hernele nii piisavalt stressi, et ka mügarbakterite toimimine ja lämmastiku sidumine on takistatud. Hernes on tundlik stressile ja kriitlistes oludes muutub väga kapriisseks. Lisaks haigustele, ei kannata hernes ka liigniiskust. Kahjuks on ka juba leida olnud põllu madalamaid kohti ja savikaid põlde, kus hernes on õhupuuduse tõttu tooni vahetanud.

Haigustõrje õnnestumise peamine määrav faktor on õige ajastus, seega fungitsiidi pritsimine hernehaiguste tõrjeks tuleks teha taimede õitsemise ajal. Sel ajal pritsides on võimalik kaitsta juba ka arengujärgus kaunasid, sest kui lehtedelt on haigused tõrjutud, ei jõua need ka tõenäoliselt otse kaunadele.

Õitsemise ajal tähendab põhimõtteliselt, kui kogu põld on saavutanud ühtlase valge värvivarjundi ja nö asfaldiagronoomina ka autoaknast on kergesti aru saada, et hernes õitseb. Kui põldu sisse vaadates pole näha laike lehtedel või hallitust lehe alakülgedel, võib kasutada ka fungitsiidide miinimumnorme. Kui aga juba on näha haigustunnuseid ning ka põllu keskel on vaatlusel näha heledamaid taimi või alasid, võiks kasutada suuremat normi, sest sel juhul on vaja juba haigusele stopp panna ja edasist levikut takistada. Nn proüfulaktiliselt peaks haigustõrje ette võtma kindlasti neil põldudel, kus külvikorras oli eelvili raps, sest sellise niiskusega on neil põldudel haiguste levik suhteliselt kindel.

Haigustõrje saaks kenasti ajastada ka ühiselt koos hernemähkuri tõrjega, kuid siiani pole kahjuri levik eriti massiline olnud. Parim viis mähkuri arvukusest aru saada on muidugi kasutada feromoonpüüniseid.

Hea mõte ei ole õitsemisaegsel pritsimisel lahuseid leheväetistega liiga keeruliseks ajada – õisi ei tohiks häirida. Pealegi peaks praeguseks vajalikud elemendid, nagu Mg, B, P ja Mo, juba antud olema.