“Valgus tunneli lõpus on naabrimehe traktori tuled!” Nii öeldi nädala keskel arvatava lootuse ja ilmaennustuse kohta, et vihm lakkab ja päike välja tuleb.
Tänaseks teame kõik, et ei paistnud mingit valgust ja tegelikult terve nädala jooksul ainult sadas ja sadas ja sadas… Norrakate stressitest aka ilmaennustus valetas totaalselt.
Veidi ei saagi enam aru, kas normaalsus on see, kui ei saja või lihtsalt polegi mõtet enam vihastada aknaplekilt kõlava vihmakrabina peale.
Poole oktoobrikuu jooksul sadanud vihmakogused sadametemõõtjate järgi on olnud näiteks 77 mm Kolga-Jaanis, 74 mm Viru-Jaagupis, julgelt üle 80 mm Pärnus… Need andmed on juba ka mõni päev vanad, seega midagi plussmärgiga võib kõigile näitajatele juurde liita. Ei jõuagi siin kätt pulsil hoida ja enam imestada ka millimeetrite üle.
“Riigikraavid on vett ikka väga täis siin ka meil juba. Indikaatorpõld on, kus siiani on veel kuiv, aga kui seal ümber hakkab ka vesi tekkima, siis lihtsalt peamagistraal on nii vett täis ja umbes. Natuke maad on veel selleni.”
“Põltsamaa jõgi võtab veel vastu hädavaevu!”
“Need maad on lihtsalt nii lamedad ja jõeäärsed, et siin külvates on nagu investeerimisega… arvesta, et oled oma rahast juba ilma…” kommentaar pildile.
“Lootus pole veel kadunud, kuid eks meeleheide on suur küll!”
Kahju, aga just nii saab hetkel kirjeldada olukorda ja emotsioone, mis valdab kõiki, kellel midagi ikka veel põllul on. Ja neid on palju. Ja neid hektareid on kogu Eestis liiga palju. Rahalisi kalkulatsioone nii- ja naapidi on samuti juba tehtud ja mõtted on vaid, et kõik, mis nüüd veel kätte saaks, oleks hästi saadud.
Sellest teraviljast, mis siiani veel põllul on, tuleb enamus nüüdseks karmile tõele näkku vaadates maha kanda. Kasvama läinud terad pole ammu enam peamine probleem, vaid hoopis kogu see hallituste ja fusariooside foon, mis terad kohati mustaks või beebiroosaks värvinud on.
Suvinisuga on olnud mõttes veel tervikkoristus siloks või muljumiseks ja väidetavalt mitmekordne happenorm tapab hallitused ja seened sedavõrd, et need enam loomasöödaks kahjulikud pole. Kindlat kinnitust ja vastust antud mõttele tegelikult keegi ei tea.
Söödaviljana sellise olematu kvaliteediga nisu enam kindlasti vastu ei võeta. Sama lugu on ka odraga, kaerast rääkimata. Jäi ka rukist ja tritikalet..
Suvirapsi puhul on nüüd määravaks nii kevadine külviaeg, kui ka sordiomadused, mis mõlemad mõjutavad kõtrade koospüsimist ja elastsust. Üldiselt saab öelda, et suvirapsi varasem külviaeg kevadel õigustas ja need põllud on praeguseks ka juba koristatud. Hetkeseisuga aga praegu veel põllul olevat suvirapsi päästab kevadine hilisem külviaeg, sest kui praegu koristada pole saanud pea nädal või isegi rohkem, siis rohekaskollasem raps peab sellele niiskusele paremini vastu, kui juba kollakaspruun. Elastsemad kõdrad püsivad ka kauem koos, seega võib loota, et seemned kõtrade sees ei jõua veel nii suurel määral kasvama minna. Midagi kasvab seal sees kindlasti juba.
See vähene, mida kombainiga vihmade vahelt praegu nokkida on saadud, näiteks pühapäeval (15.10), on muidugi ka täielik pläga ja niiskuseandurid ei näita kaugeltki enam mingeid numbreid. Sõelad on ka koguaeg umbes, närvidest rääkimata.
“No kui must kalamari tuleb punkrisse, siis kaua ei lähe, et võtab sõelad kinni. 4,5 ha ja 4 korda puhastust.”
“Esimese kuivatamise tulemusena oli niiskusenäit 29%,” ehk isegi kuivatis juba ringelnud rapsiseeme saavutas alles siis mingigi niiskusenäidu.
Suvirapsipõldudel on samuti mingi hetk käes piir, milleni taimik vihmadele vastu jõuab pidada, sest liigniiskus mädandab ja varred annavad järgi. Lisaks on põldudele kõndides näha, et raskete masinatega koristama minek võib ka veel väga ränk olla ja uppumine pole haruldane – kohati põllu madalamates kohtades vesi lihtsalt lainetab.
Õnneks on suvirapsi puhul üks lohutav teadmine – öökülmaga (mida peagi lubatakse) on võimalik suvirapsi edukalt koristada ja võib-olla ka paremini, kui liigniisket massi.
Kaunviljade kasvupind Eestis Statistikaameti andmetel aastal 2017 oli 65 800 ha! See on kõigi aegade rekord ning vägisi hakkab tunduma, et ka kõigi aegade rekord põllule maha jäänud hektarite kogusummas.
Hernes on sel aastal sõimusõna, oaga on olnud siiani veel lootust. Juba on käinud läbi teemasid ja mõtteid ka oa siloks koristamise kohta, aga see peaks olema küll lahenduste seas absoluutne viimane, enne saagi randaalimist või kündmist. Eriti arvestades, et siloks peaks koristama ikkagi massi, kus rohelist lehte ka oleks. Oast silo tegemist on varasematel aastatel üldiselt vähe praktiseeritud ja tõenäoliselt ka põhjusega.
Selge on praegu see, et oa valmimine sel aastal ei ole sõltuv viljelusviisist, see tähendab, et nii mahepõllud, kui tavaviljelusega põllud on siiani võrdselt rohelisena püsinud. Peamine vahe jookseb välja ainult külviajast ja kevadisest tärkamisest.
Viimane nädal aega vihma ja niiskust on muidugi olukorda oapõldudel totaalselt muutnud ja kõikjalt Eestist tuleb teateid kasvama läinud seemnete kohta. Isegi koguseliselt kuni 50-60% on idudega seemneid. Paneb ikka ropendama küll, sest veel veidi vähem kui nädal aega tagasi sellist pilti veel ei olnud. Seda ütlevad kõik nagu ühest suust.
“Õlleuba idudega!” kõlab juba must huumor.
Ja tegelikult tõsi ta on: “No mis siin ikka hädaldada. Sajab ju, eks kui mitu päeva on kuiv olnud, siis vaatame seda koristuse asja!”
“Kui midagi kätte saab kunagi, siis see on plussiks, sest üldiselt oleme loobunud juba.”
Peamiselt jookseb läbi ühise tunnusena, mis on ka loogiline, et kasvama on läinud oaseeme pigem neis põldudes ja kaunades, mis olid juba iseenesest valminumad ehk pruunikas-mustad või mis enne vihmaperioodi algust olid juba mõnda aega tagasi desikandiga pritsitud, kuid koristama pole saanud.
Surnud või närbunud taimikus seemnetel taime kaudu elu oli küll lõppenud, aga seeme niiskust sisse imades hakkas uuesti nö “oma elu elama”. Isegi, kui taim ise on närvutatud või surnud, siis kuni kuivatisse jõudmiseni ja kuivatusel säilitusniiskuse saavutamiseni on seeme elus – see tähendab, et hingab ja toimub protsesse, mis valmistavad seemne sobivate keskkonnatingimuste olemasolul uuesti idanema. Desikant ei tapa või lõpeta elu seemnes, seega pole see ka idanemist pärssinud.
Kindlasti ka kaunade elastsus ja koospüsimisvõime on määrava tähtsusega, sest kui ikkagi kaunas on avaus, kust vihmavesi konkreetselt sisse sadas, siis sellises “veelombis” ei kulu idanemiseks palju aega.
Vähe sellest, et seemned on kasvama läinud, ka põllupind on kohati nii nätske ja vesi lihtsalt seisab lompidena peal, et koristama tuleb vist paadiga minna.
Kasvama on läinud põllul ka kanepiseeme, seega sel aastal näeb tõesti ära kõik võimatu ja võimaliku.
Veel pooleliolevatest või algust ootavatest töödest on reas maisisilo tegemine ning sellega kaasnevad samuti nii pehmete põldude kui uppumise hirmud ja probleemid ning samuti on nii Kagu-Eestis kui Lääne-Virumaal mais juba külmanäpistuse kätte saanud. See tähendab, et ka maisisilo tegemisega on kiire, kuid ilma selleks sobivat pole.
Taevast alla sadanud vihmakogused on tõesti juba ebanormaalsed, seetõttu ka talirapsipõldudel ning praeguseks tärganud või oktoobri alguses külvatud veel tärkamata nisupõldudel laiuvad kõikjal Eestis “ookeanid”.
Isegi mullas mutid ei kannata enam kogu seda niiskust välja ja teevad õhutusauke iga 15-20 cm tagant.
Seened tunnevad ennast põldudel aga hästi.
Kommenteeri: