Põlduba – staarkultuur või sõimusõna?

Jah, sellest on juba räägitud isegi liiga palju, nii- ja naapidi, nalja visatud või pettumust väljendatud, mahlakate väljendite ja emotsioonidega kogu koristusaja lõppu kirjeldatud. Eestit mööda ringi sõites tahes-tahtmata uba tuules ja lumes lehvimas silma jääb ja end meenutab ning ikkagi, kui kokku saadakse, tuleb mingil hetkel teemaks küsimus “Palju sul siis uba maha jäi?”

Põhjusi miks, kas ja kuidas on palju ning ilmselgelt ei saa põllumajanduses ja taimekasvatuses kunagi läheneda ühekülgselt ja igal aastal sama valemiga – lõpptulemus on niikuinii paljude tegurite koosmõju.

Aga milles siis uba võis olla – sellest pisut mõtisklusi:

Öökülmast härmas oapõld

Uba, mis sel aastal hüppeliselt suurenenud kasvupinna järgi oli kevadel justkui staarkultuur ja suur lootus, muutus koristushooajaks õudusunenäoks ja suurimaks pettumuseks.

Siiani kogu Eestimaal laiuvad koristamata oahektarid, millest osal on taimemass harimisega juba mulda viidud, tekitavad põllumeestele emotsioone – kahjutundest vihkamiseni ning arusaamatusest ükskõiksuseni. Aga mis siis tegelikult juhtus?

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kaunviljade (st herne ja oa) kasvupind Eestis kokku 65 800 hektarit, mis oli 9,9% kogu Eesti põllukultuuride kasvupinnast. Oa osakaal kaunviljade pinnast oli ligi 27 000 hektarit.

Võrdluseks – 2016. aastal oli kaunviljade kogupind 55 400 hektarit ja oa osakaal üle 15 000 hektari,  2015. aastal 31 300 hektarit, oa osakaal üle 9000 hektari.

Kasvupinna nii kiire kasvu taustaks on olnud teraviljahindade ebastabiilsus, samas herne ja oa saagihindade tõus. Samuti on oluline  liblikõieliste külvikorda kaasamine – nii tulenevalt põllumeeste soovist lisaks saagi saamisele ka mulla seisukorda parandada ja tekitada kultuuride roteerumine, kui ka rohestamise nõuetest tulenev liblikõieliste külvikorras kasvatamise vajadus.

Oa viljelemisega kaasnevad mitmed riskid, mis peamiselt on seotud meie piirkonna väga muutlike ilmadega. Osaliselt on riskimaandamine tõele au andes ka põllumehe enda kätes. Eelmisel kahel, 2015. ja 2016. aastal, kui oapind samuti pidevalt suurenes, saadi ka oapõllud sügisel kenasti koristatud ja saak ning selle kvaliteet olid väga head.  Süües kasvab isu – seega osaliselt võib tänavuse oakrahhi kirjutada ka liiga suure külvipinna arvele. Kindlasti aga mitte põllumeeste kasuahnuse kontole, vaid pigem sunnitud riski võtmisele, millega mindi liiga julgeks. Kasuahnuseks seda nimetada ei saa, sest iga ettevõtte, nii ka põllumajandustegevuse eesmärk lisaks toidutootmisele on pere elatamine.

Siiski võiks julgelt öelda, et riskikultuuride ehk siis selle artikli kontekstis kaunviljade pind ühe põllumajandusettevõtte kombainiga koristatavast kogupinnast ei tohiks üldjuhul ületada 10-15 %, et põllumees jääks ka kehval taimekasvuaastal ellu. Loomulikult on see osakaal sõltuvuses koristus- ja kuivativõimsusest ning külvikorra ülesehitusest.

Ilm oli ebasoodne

Suurim mõjutaja aastati on muidugi nn peaaktsionär ehk ilm, mis mõjutas sel aastal meie piirkonna niigi lühikest kasvuperioodi juba kevadest alates. Aprillis ja mais oli võrdlemisi külm, öökülmad ja lumesajud polnud harvad ning näiteks 9. mai hommikul mõõdeti Saaremaal lumekihi paksuseks üle 10 cm.

Lumekihi paksus 9. mai hommikul Saaremaal

Normaalne külviaeg nihkus seetõttu hilisemaks kogu Eestis. Varem külvatud seemned külmas ja taimekasvuks „toores“ mullas idanesid ja arenesid väga aeglaselt.

(meeldetuletus hooajast – https://www.agronoom.ee/2017/04/28/varased-hernekulvid-juba-peaaegu-3-nadalat-mullas/)

Oasortide kasvuaeg päevades on üldjuhul vahemikus 110-130 päeva, seega on õige koristusaja alguse saavutamiseks väga oluline uba meie tingimustes külvata aprillis või kõige hiljem mai esimestel päevadel. Külviaja nihkumisel mai keskpaika lükkub ka koristus liigselt sügise vihmaperioodidesse ning külviaja hilinemisega kaasneb kohe saagipotentsiaali langus. Seega võiks isegi öelda, et pärast optimaalse külviaja möödumist on tulusam uba külvamata jätta.

Veelgi rohkem on kasvuaja pikkus mõjutatud kasvuperioodil taimekasvuks efektiivsete temperatuuride summast.

Suvi oli jahe ja päikesepaistelisi päevi kogunes vähe. Efektiivseid temperatuure jäi vajaka kõigil taime kasvuperioodi jaoks tähtsatel kuudel – aprillist juulini. Eesti Taimekasvatuse Instituudi vaatlusandmete järgi oli näiteks Jõgeval oktoobri lõpuks eelnenud kuude efektiivsete temperatuuride summa viimaseid aastakümneid iseloomustavast näitajast ligikaudu 150 kraadi võrra väiksem (info pärineb – http://www.etki.ee/index.php/valdkonnad/agrometeoroloogia#2017). Külviaja hilinemine, millele lisandus ka jahe suvi, päädis olukorraga, kus uba õiget koristusküpsust justkui ei saavutanudki.

Sel ajal, kui oal oli umbes juuni teisel poolel õitsemisfaas, oli jätkuvalt jahe ning saabus ka tihedamate vihmasadudega periood.

Temperatuuride kõikumine juunis, Viljandimaal

Temperatuuride kõikumine mais ja juunis, Viljandimaal

Tolmeldajate aktiivsus on oa õitsemise ajal  väga oluline ning võib mõjutada õite viljastumist ja saagikust kuni 40%. Halb ilm vähendas mesilaste aktiivseid lennutunde, mistõttu suve teisel poolel oli põldudel näha palju poolenisti välja arenenud kaunu. Tolmeldamine õigel ajal hilines ja jäi väheseks ning sellel on samuti mõningane mõju taimede kasvuajale ja saagivalmimisele.

Mesilased mõjutavad õite viljumist

Ülemäärane sademetehulk ja liigniiskus põhjustavad kõigil taimedel stressi ja kasvupidurdust. Oapõllud olid nii õitsemise ajal kui ka hiljem päris pikalt vihmadest mõjutatud ning kasv ja areng olid aeglased. Kahjuks ei saabunud ka suve teiseks pooleks tasakaalustuseks kuiva ja kuuma perioodi.

Liigniiskusest põhjustatud stress, 5. juuli Tartumaal

Mida ise teha saaks

Ilmaoludele lisaks saab välja tuua ka mõned olulisemad agronoomilised taimekasvu suunavad tegurid, mis vajavad meie oludesse sobivat lähenemist.

Külviaja kõrval on sama tähtis madal külvisenorm, sest mida tihedam on taimik, seda suuremat konkurentsi pakuvad oataimed üksteisele. See põhjustab liigset pikkuskasvu, mis omakorda toob kaasa kasvuperioodi olulise pikenemise ja lamandumise.

(külvisügavusest, meeldetuletus hooajast – https://www.agronoom.ee/2017/06/30/oa-kulvisugavuse-tahtsusest/)

Kaunviljadele, nagu kõigile liblikõielistele, on iseloomulikud taimejuurtel mügaraid moodustavad õhulämmastikku siduvad bakterid. Seetõttu ei vaja uba lisalämmastikku, vaid vastupidi, liigne lämmastikukogus kaudselt hävitab mügarbaktereid pärssides nende elutegevust. Tulemuseks on normaalsete õite ja kaunadeta suur roheline taimemass, mille kasvuperiood on samuti pikendatud.

Lisaks ei vaja uba nn üleliigset poputamist, kõik vajalikud toitained ja kasvu turgutavad preparaadid on olulised pigem kasvu alguses. Uba vajab meie tingimustes küll korralikku ja tervet kasvuperioodi katvat haigustõrjet, kuid ka fungitsiidi pritsimiste ajastamine on määrava tähtsusega. Kasvuaegsed kulutused peavad olema väga läbimõeldud ja eesmärgipärased, vältides üleliigset, sest risk on, et hektarile tehtud kulu lõpuks tuluna saagis ei kajastu.

Koristusaja ilm muutis olukorra veel raskemaks

Kogu koristusperiood oli sel aastal aegade vihmarohkeim ning venis seetõttu ka vähemalt kolme kuu pikkuseks, sest tõelisi koristuspäevi oli vaid mõni ning pigem käis pidev vägikaikavedu peaaktsionäriga. Jahe suvi ei toonud koristuse algust lähemale, mistõttu kõikide kultuuride lõikus algas kaks-kolm nädalat hiljem. Uba valmis põllul ebaühtlaselt ja ootas õiget koristusaega, kuid selle saabumisel sadas nii palju, et oaseemned põllul olid justkui käsnad, sisaldades 40-55% vett.

Liigniisked, roiskuvad ja hallitavad seemned kaunas, 19. oktoober Valgamaal

Kaasnesid juba koristuseelselt seemnete hallitamine ja roiskumine ning  idanemine kaunas. Oaseemet, mis koristati liigmärja või isegi toorena, oli peaaegu võimatu kuivatis säilitusniiskuseni viia ning kvaliteet oli olematu. Tonni seemnesaagi kuivatamise kulud olid enamikel juhtudel suuremad, kui tonni saagi müümisest saadav tulu.

See on suur kahju uba kasvatanud põllumeestele ning sellise lõpptulemuse põhjustas mitme teguri koosmõju. Sel aastal oli tugevam loodus ning seda ilmestavad ka koristamata jäänud hektarid kõikjal Eestis.

Artikkel avaldatud ka 7.12.17 Maamajanduses. Kättesaadav: http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/polduba-staarkultuur-voi-soimusona?id=80238496