Rapsi ohtlikke kahjureid, peitkärsakaid, on mitmeid ning nimetus tuleneb üldjuhul just sellest, millist taimeosa kahjur ohustab. Suure arvukuse korral on peitkärsakad oluliselt kahjulikumad ja suudavad rapsile palju rohkem pahandust teha, kui hiilamardikad, sest peitkärsakad tegutsevad justkui märkamatult – täiskasvanud mardikas muneb, munemiskohta on raske märgata, kuid kui munadest on arenenud apla isuga tõugud, ilmneb kahjustus tugevalt nõrgestatud taimede näol. Talirapsipõlde praegu seirates on näha õigeaegselt tehtud tõrje efektiivsus või siis tõrje tegemata jätmise tulemus. Sel aastal on kahjuritele soodne aasta, sest maikuu oli soe ja soosis uute põlvkondade arengut ja arvukust. Kahjuks leidub seetõttu ka neil põldudel, kus on tõrjele panustatud, siiski praegu kahjustatud taimeosi ja peitkärsakate vageltõuke erinevates taimeosades.

Juure-peitkärsaka tegutsemine jääb küll mullapiirist allapoole ja ristõieliste juurtele, kuid põllul on kahjustatud taimed lihtsasti eristatavad – need on kiduramad, kasvus lühemad, õitsevad ebaühtlaselt või esineb hilisõitsemine võrreldes üldpõlluga. Tõmmates selliseid taimi välja, võibki leida juurtel kas silmnähtavalt toimekaid 5-7 mm suurusi valgeid “ussikesi” või on juurtel herneterasuurused pahad (ümarad moodustised), mille sees tõugud toimetavad. Üldjuhul leiab põllul kahjustatud taimi kolletena ja hirmutav võib olla, kui iga teist taime välja tõmmates juurtel tõuke leidub. Samas ei tähenda see, et kogu põld on kahjustatud ja juured läbi näritud.

Juure-peitkärsaka vageltõugud

Juure-peitkärsaka tõrje on võimalik vaid mehhaaniliselt, see tähendab mulda sügavalt harides ja hävitades sügisel talvituma sättivaid kärsakaid näiteks sügiskünniga. Oluline on ka viljavaheldus, sest tihedalt rapsi külvikorras kasvatamine soodustab kahjurite eluspüsimist. Väga oluline on ka ristõieliste umbrohtude tõrje teraviljapõldudelt ja taimejäänuste lagundamine.

 

Varre-peitkärsakas, nagu nimigi ütleb, teeb kõige rohkem kahju rapsi varre sees. Täiskasvanud mardikas muneb varre või lehevarre epidermise alla siis, kui rapsivars on veel piisavalt pehme ehk varsumisfaasi alguses (rapsitaim paarikümne sentimeetri pikkune). Munadest arenevad vageltõugud kaevandavad rapsi varre sees, süües varre lõpuks seest täiesti tühjaks. Kahjustuse tõttu on takistatud rapsitaime normaalne toimimine – vee ja toitainete liikumine juurte ja ülemiste taimeosade vahel. Tulemuseks samuti taime kängumine ja ennakvalmimine.

Varre-peitkärsaka vageltõukude kahjustus

Varre-peitkärsaka kahjustust tasubki otsida samuti kahtlaselt kängus taimedelt ja vaadeldes just varre alaosa ja lehtede kinnituskohti. Kui on leida tumenenud koht varrel või reaalselt auk varre sees, siis tasub selline rapsivars pooleks lõigata. Nüüd, kui taliraps on ära õitsenud ja on leida talirapsi varre sees toimetavaid vageltõuke, pole enam võimalik neid sealt efektiivselt tõrjuda. Esiteks on rapsitaim juba nii suur, et süsteemne toimeaine küll liigub taimemahladega, aga ei jõua piisavas koguses varre alaosasse, et tagada efektiivset tõrjetulemust. Teiseks on tõenäoline mehhaaniline kahju pritsiga, ka iseliikuvaga, sisse sõites ja kõtru kaasa kiskudes praegu juba kahjulikum. Kahjuks on varre-peitkärsakate õige tõrjeaeg talirapsipõldudes lootusetult möödunud, kuid õigeaegset tõrjeaega saab arvestada suvirapsipõldudel.

Varre-peitkärsakate arvukust vähendab samuti mullaharimine ja viljavaheldus, kuid edukalt on võimalik neid tõrjuda ka pritsides õigeaegselt süsteemsete insektitsiididega. Siinkohal ongi ajastus kõige määravam, sest tõrjuda tuleb täiskasvanud mardikaid munemise perioodil ehk siis, kui rapsitaimed on alustanud varsumist ja pikkuskasvu. Tavapäraselt langeb see kokku kasvureguleerimise ja boori andmise ajaga.

 

Kõdra-peitkärsakad on tegelased, kelle vageltõugud toimetavad kõtrade sees, põhjustades kõtrade väändumist ja keerdumist ning kollaseks muutumist. Kõtra sisse vaadates on leida vaid “ussikesi”, kes on seemnealgmed ära söönud. Osad nendest tõukudest võivad olla ka kõdrasääse järglased, kes kõdra-peitkärsakatega väga edukalt koostööd teevad, kasutades ära kärsaka mardika poolt kahjustatud kõtru oma munade paigutamiseks. Tavaliselt on kahjustatud kõtru väga lihtne märgata, sest need on üldpõllu kõtradest oluliselt heledamad ja jäävad seetõttu kergesti silma.

Kõdra-peitkärsaka poolt kahjustatud kõder

Kõdra-peitkärsaka arvukust vähendab jällegi ka mullaharimine ja viljavaheldus, aga samuti on neid võimalik tõrjuda õigeaegselt pritsides süsteemse insektitsiidiga. Kõdra-peitkärsaka puhul tuleb samuti tõrjuda täiskasvanud mardikaid, kes on aktiivsed rapsi õitsemise ajal, toitudes alguses õietolmust ning esimeste kõdraalgmete arenedes hakkavad neisse auke tegema ja munema.

Leides praegu, kui talirapsi õitsemine on möödunud ja kõtrades seemned juba paisuvad, kahjustunud kõtru ja nende sees vageltõuke, peab samuti kahjuks ütlema, et tõrje pole enam võimalik. Pritsides süsteemse putukatõrjega nüüd, võib küll saavutada mingil määral efektiivsust, aga selle tulemust on isegi raske ennustada – 100% kindlasti ei saavuta. Kui nüüd arvestada pritsi sõidust tekkiv mehhaaniline kahjustus… Tõenäoliselt pole enam mõtet.

 

Kõike kokku võttes, talirapsipõldudel on parim ja toimivam kahjurite tõrjeaeg praeguseks möödunud ja enamikel juhtudel on pritsi sõitmisega tehtav kahju suurem, kui hiljaks jäänud tõrjega saavutatav ebamäärane tulemus.

Suvirapsipõldude hektareid aga saab putukate eest õigel ajal kaitsta:

Varre-peitkärsakaid tõrjutakse varsumisfaasi alguses, kui minnakse tegema kasvureguleerimist ja/või boori andma.

Kõdra-peitkärsakaid tõrjutakse õitsemise keskpaigas, kui tavaliselt minnakse tegema valgemädaniku haigustõrjet. NB! Õitsvate taimede pritsimine on lubatud vaid ajavahemikul 22:00-5:00!

Iga tõrje tegemisele peaks eelnema muidugi ka putukate seire, mida peitkärsakate puhul peab tegema väga ettevaatlikult ja isegi hiilides, sest vähematki ohtu ja liikumist tajudes kukutavad mardikad end taimedelt maha mullale ning jäävad liikumatuks ehk käituvad samamoodi, nagu kährikkoerad.