Umbrohutõrje õnnestumise aluseks on muidugi mõista õigesti valitud herbitsiid ja pritsimise õigeaegne ajastamine (ja paljudki faktorid veel), kuid väga olulist rolli mängivad ka ilmastikuolud pritsimise ajal ja veelgi enam peale pritsimist. Trikitav jahe ning öökülmadega aprilli- ja eriti maikuu on seganud nii pritsimisi, kui tänaseks on selge, et mõnelgi põllul pärssinud ka umbrohutõrje täielikku mõjumist.

Sellise kevade puhul ei saagi otsida põhjust herbitsiidi efektiivsuses või selle vähest toimet süüdistada. Alati saab muidugi mõelda, et oleks võinud ju suuremat kulunormi kasutada, aga oleks on kehv mees, poleks veel kehvem. Praegu on isegi neil põldudel, kus on kasutatud täielikult korralikke herbitsiidide kulunorme, näha tulemusi, kus see või teine umbrohi on siiski taastunud ja uut kasvu alustanud. Osad umbrohud võivad muidugi olla ka juba teise rinde esindajad.

Mõni kesalill võib olla ka teise rinde esindaja

Eks umbrohtude taastumise põhjuseid on mitmeid: peale pritsimist olnud öökülmad aeglustasid taimemahlade liikumist ja herbitsiidi toimeaine mõjumist mõnedes umbrohtudes, mis olid kas juba suuremaks kasvanud või mingil muul moel herbitsiididele vastupidavamad. Ning ega need pidevalt sadanud vihmad ja igasugune lisaniiskus, kasvõi lume näol, soodustas umbrohtude taastumist. Põhjuseid on veel ja veel.

Nüüd ongi absoluutselt õige ja ütleks isegi, et viimane aeg oma taliteraviljapõllud umbrohutõrje õnnestumise osas kriitilise pilguga üle hinnata. Selge on see, et iga lible pärast ei ole tarvis hakata uut tõrjet planeerima, kuid on mõned umbrohud, mis vajaksid tähelepanu ning suure arvukuse korral teistkordset tõrjet.

Kesalill on oma jõuvarud taastanud

Kesalill vajab tähelepanu

Virn on tõmmanud küll kollakaks, kuid siiski on kahtlust, et taastub

Toredad “kombaineri lemmikud” kesalill, virn ja rukkilill vajavad kindlasti tähelepanu. Lisaks on suureks konkurendiks ja toidutarbijaks peale nimetatud umbrohtude ka ohakad. Need umbrohud on peamised, kes on teraviljale suureks nuhtluseks, tarbivad kultuuri eest vägagi suurel hulgal toitu ning murravad teraviljapõllus teed valguse poole ja kasvavad teraviljast üle.

Muidugi tekib küsimus, kas herbitsiidiga enam üldsegi alarindesse pihta saab. Kui ikka põllul seistes ülalt alla vaadates on võimalik silmaga umbrohtusid tabada, siis vedelik suudab kindlasti nende umbrohtudeni tungida. Soovitada saab lihtsalt kasutada suuremat veekulu (250-300 l/ha), lisada herbitsiidile kleepainet (eriti suureks kasvanud umbrohtude puhul) ning pritsida pihustitega, mis suudavad suuremasse taimikusse vedelikku suruda. Kuna taastunud umbrohud on tõenäoliselt vahepeal suutnud ka pikkust juurde kasvada, siis kindlasti tuleb kasutada vigade paranduseks arvestatavat herbitsiidi kulunormi – ei tohi ennast petta ja minna miinimumnormidega toimetama.

NB! Herbitsiidi efektiivsus – praegust vigade parandust tuleb võtta väga umbrohuspetsiifiliselt ja herbitsiidi valides veelgi enam kontrollida, et valitud vahend ikka põllul muret tekitavale umbrohule hästi toimib.

NB nr 2! Herbitsiidi kasutusaeg – valida ikka see laialeheliste tõrjevahend, mis lubab kasutamist kuni teravilja lipuleheni, sest üldjuhul on enamikel põldudel kõrsumine nii kaugel, et enam ei saa riskida a la kuni 1.-2.kõrresõlmeni lubatud lahendustega. Õnneks lipuleheni lubatud herbitsiidide nimekiri on piisavalt pikk.

Herbitsiidide, mis lubavad kasutusaega kuni teravilja lipuleheni, nimekiri on piisavalt pikk

Viimase mõttena, sügisene umbrohutõrje on peamine võti kogu umbrohutõrje õnnestumisel ja ilmselgelt vähendab kevadist umbrohtudega võitlust. Eriti hea tulemus on sel kevadel taliteraviljapõldudel, kus sügisel kasutati mistahes pikatoimelist mullaherbitsiidi. Tasub sügisel uuesti meenutada 🙂