Vahekultuurid on kultuurid, millest saaki küll ei koristata, kuid vahekultuuride kasvatamine külvikorras parandab olulisel määral mulla ja põldude seisukorda ning võimaldab tagada jätkusuutlikkust põllukultuuride viljelemisel. Eesti tingimused ei soosi just väga pikka nimekirja saagikultuuride valikut, et põldusid kultuuride vaheldumisega värske ja puhanuna hoida, kuid üheks võimaluseks olukorda nii mahe- kui tavaviljeluses parandada, on vahekultuuride kasvatamine.

Järgnev materjal on Agrofanaatika intellektuaalne omand. Materjal on kokku pandud Agrofanaatika taskuhäälingu saate “Vahekultuurid” baasil.

Saade on kuulatav: Vahekultuurid.

 

VAHEKULTUURID

PÕHIMÕISTED:

Vahekultuur – haljasväetiskultuur, mis külvatakse kohe peale põhikultuuri koristamist sügis-talviseks perioodiks (talvine vahekultuur) või kevadel (suvine vahekultuur) talivilja eelseks kultuuriks mulla parandamise eesmärgil. Kultuurid, millest saaki ei koristata.

Püüdjakultuur – samuti vahekultuur, mis külvatakse sügis-talviseks perioodiks ning nende kultuuride eesmärgiks on ära hoida toitainete leostumist.

Kattekultuur – kultuur, mille alla külvatakse vahekultuur. Eesti tingimustes tavapärane on varane oder (kattekultuur) ristiku allakülviga.

 

VAHEKULTUURIDE KASVATAMISEGA KAASNEVAD POSITIIVSED MÕJUD

  • Leostumise ja erosiooni ärahoidmine;
  • Suurendavad põllu elurikkust (vihmaussid, mullamikroobid);
  • Toetavad põllu ökoloogilist talitluskindlust (loovad toidubaasi taimekahjustajate looduslikele vaenlastele, toetavad mulla mikrobioloogilisi protsesse);
  • Vahekultuuride biomassiga täiendatakse mulla orgaanilise aine varusid, mõjutatakse positiivselt mulla veerežiimi ja mulla struktuursust ning mulla keemilisi omadusi;
  • Vahekultuuridega parandatakse mulla veehoiuvõimet – kasutegur väljendub põuastel aastatel;
  • Kaitsevad mullapinda vihmavee purustava mõju eest ja vähendavad kooriku tekkimist mullapinnale;
  • Hoiavad mulla pinnatemperatuuri ühtlasemana, kevadel vähendavad külmumise-sulamise efekti, võimaldavad mulla kiiremat soojenemist kevadel;
  • Mükoriisa areng, mis omakorda parandab taimede fosforiga toitumist;
  • Vähendab haiguste, kahjurite ning lühiealiste umbrohtude levikut;
  • Võimalik kokku hoida väetiste kasutamiselt;
  • Tavatootmises vähendab vahekultuuride kasvatamine taimekaitsevahendite kasutust, vähendab taimekaitsevahendite negatiivset mõju mittesihtorganismidele ja mullale;
  • Maheviljeluses oluline lämmastikuallikas.

 

ÜLDPÕHIMÕTTED VAHEKULTUURIDE VALIKUL JA KASVATAMISEL

  • Eriti oluline teraviljarohkes külvikorras, et vähendada teraviljade negatiivset mõju;
  • Vahekultuurideks sobivad taimeliigid, mis on kiire idanemisvõime ja kiire kasvuga;
  • Oluline on kiiresti võimalikult suure biomassi kasvatamine ja mullapinna katvuse saavutamine;
  • Sügisel, lühikese kasvuperioodi jooksul, on eesmärk, et moodustuks kiiresti biomass ja taimed seoks võimalikult palju toitaineid;
  • Taimeliigid, mis on hea veekasutusega;
  • Oluline vältida vahekultuuri valikul juba külvikorras olevate taimeliikidele botaaniliselt sarnaste liikide kasvatamist (nt raps ja ristõielised vahekultuurid).

 

LÄMMASTIKKU (N) SIDUVAD VAHEKULTUURID

Liblikõielised (hernes, uba, inkarnaat ristik, aleksandria ristik, vikk) – seovad õhulämmastikku. Eriti oluline on liblikõieliste kasvatamine just maheviljeluses, kuna see on sisuliselt ainus lämmastiku allikas. Orgaanilisest ainest lagunev lämmastik on pikaajalise toimega, vabanemine järk-järguline, mõju kestab paar aastat.

Mikroobide biomass mullas liblikõieliste vahekultuuride kasvatamise toimel suureneb kuni 60%, tselluloosi lagundavate bakterite hulk kuni 90%.

Fosforit (P) ja kaaliumit (K) seovad vikk ja üheaastased ristikud enamasti künnikihist, kuna nende juurestik pole nii sügavale ulatuv. Mitmeaastane ristik seob ka P ja K rohkem.

  • Uba, hernes – võimalik ära kasutada nö jääkseemned vahekultuuriks. Ka hilisema külvi korral moodustavad arvestatava biomassi, ei talvitu, kergesti lagunev biomass.
  • Talivikk – katsetes Eestis ja mitmetel talvedel kenasti talvitunud. Taastab kasvu kevadel väga vara ning taimiku biomass võib kevadel isegi kahekordistuda. Seotud toitainete hulk sõltub biomassi suurusest, pika ja sooja sügise korral kasvatab suure biomassi. Vikk seob umbes 100 kg N/ha.
  • Üheaastased ristikud – sobivad hästi vahekultuuride segudesse. Üksinda kasvatades biomassi areng nõrk. Inkarnaat ristik on võimeline talve üle elama, aleksandria ristik hävib juba mõne miinuskraadiga. Kevadel allakülvina rajatud ristik seob umbes 200 kg N/ha.
  • Lupiin – Eestis on aretatud haljasväetiskultuuriks sort `Lupi`. Lupiin muutub üsna kergesti invasiivseks liigiks, mistõttu see mahetootmisesse ei sobi. Juur on hästi vastupidav, laguneb aeglaselt, juure muldakündmisel see ei lagune, vaid hakkab sobivates tingimustes uuesti kasvama. Lupiini toitainete sidumise võime on hästi suur ning sügavale ulatuv juur kobestab hästi mulda. Sobiv tihesega, keeruliste tingimustega aladele.

 

LÄMMASTIKKU (N) MITTE SIDUVAD VAHEKULTUURID

Ristõielised (õlirõigas, valge sinep, kesaredis, talirüps) – hästi kiire algarenguga, moodustavad suure biomassi ja juurestik tungib sügavale. Ristõielised on laialehelised, mistõttu on nad head konkurendid umbrohtudele. Ristõieliste laguproduktid (glükosinolaadid) vähendavad taimehaiguste levikut (teravilja juurehaigused, kartulihaigused).

Kõrrelised (rukis, kaer) – Rukis surub hästi alla umbrohtusid ja pärsib väikeseseemneliste umbrohtude idanemist. Kaer seob sügisel olulisel määral toitaineid ja kevadeks jääb hea multšiga kaetud põld. Kuna kõrreliste juured ei tungi väga sügavale mulda, võiks neid kombineerida segudes sügavama juurekavaga kultuuridega (ristõielised, liblikõielised).

Keerispea ja tatar – pole meie tüüpiliste põllukultuuridega sarnaseid haiguseid ja kahjureid. Mõlemad on võimelised omastama mullast teistele taimedele raskesti kättesaadavat fosforit, keerispea ja tatra biomassi lagunemisel on vabanev fosfor teistele taimedele hästi omastatav.

 

SEEMNESEGUDE KASUTEGURID

  • Mida liigirikkam seemnesegu, seda parem on mõju bioloogilisele mitmekesisusele;
  • Segude kasvatamisel vähendatakse kasvatusriske (ilmastik, muld), mis soodustab toitainete leostumise ja erosiooni vähenemist;
  • Erineva juurekavaga taimed seovad toitaineid erineva sügavusega mullakihtidest;
  • Liblikõielised parandavad segudes kõrreliste lämmastiku tarbimist;
  • Ristõielised on segudes soositud sügava juurekava ja parema umbrohtude survetõrje tõttu;
  • Mitmest liigist koosnev segu annab alati suurema biomassi ja positiivne mõju järgnevale kultuurile on suurem.

 

VAHEKULTUUR MUUTUB UMBROHUKS?

Aastaid tehtud katsete tulemusel ei ole vahekultuurid muutunud kunagi umbrohuks, kuna need haritakse mulda enne, kui seemned jõuavad valmida.

Haljasväetiskultuurid (nt valge mesikas), mis kasvavad kauem põllus, tuleks umbrohuks muutumise vältimiseks samuti purustada, niita või künda enne seemnete valmimist.