Öökülmad on juba jõudnud Eestis ka pahandust teha. Kagu-Eesti künklikul maastikul, kus miinuskraadid öösiti kohati pikemalt püsima jäävad, on juba leida kahjustada saanud rapsipõlde.

Külmakahjustus lehtedel on tavaliselt näha lehe alakülgedel, kus leherood on muutunud heledaks ja on tugevamalt esile kerkinud. Põhjus selles, et roodude vaheline lehekude on külmakahjustuse tõttu kaotanud turgori (taimeraku siserõhk). Samuti on lehe alakülgedel näha katki külmunud kudesid, mis näevad välja justkui pisikesed augud, mis pole läbi lehe, vaid lihtsalt pinnapealselt.

Kõige tundlikum ja kriitilisem koht on aga õiepungad ja nende ümbruse noored lehed. Külmakahjustuse tõttu on need muutunud lillakas-sinakaks ning lehed kujult isegi kausikujuliseks. Õnneks on küll nuppudes olevad õied külma suhtes vastupidavamad, kui seda oleksid juba lahtised õied.

Taimede puhul, mis on praegu juba rohkem pikkusesse kasvanud, võib peale külmakahjustust näha ka longu vajunud peavõrseid – see on samuti põhjustatud turgori kadumisest, mis ongi taime nö püsti hoidev jõud. Kontrollimaks, kui palju on taime varred ja harud külma saanud, võib taime ka pooleks lõigata – kui varre sisemuses on näha pehme ja justkui kuivanud ala, siis see on piirkond, kus külm on ka varre sisemust kahjustanud.

Sõltumata, millisel taimeosal külmakahjustused esinevad, on hea sõrmega kontrollida, kas taim on muutunud pehmeks. Kui lihtsalt turgor on kadunud ja leht või õied on siiski tugevad, siis pole hullemat karta. Suurt kahju saanud taimedel muutuvad taimeosad täiesti pehmeks ja lehed rebides purunevad kergesti ja on rabedad.

Öökülmadest rohkem kahjustada saavad tõenäoliselt need põllud ja taimed, mis sordiomaselt on praeguseks kiirema kasvuga ja rohkem pikkusesse kasvanud. Õienupud, mis on veel rosetilehtedega kaetud, on ka rohkem kaitstud.