Valgemädanik on rapsi kõige ohtlikum haigus, mis suure nakkuse korral on võimeline hävitama üle 50% kogusaagist. Haiguse levikuks ideaalsed tingimused on, kui rapsi õitsemise ajal on temperatuurid vahemikus 15-20°C ning õitsemisaegselt vähemalt 3-5 päeva jooksul on õhuniiskus kõrge ja sajab vihma. Praegu langevad tingimused ja rapsi õitsemine täpselt ühte aega, seega väga soovitatud on talirapsis valgemädaniku tõrje tegemine. Haigus on ka varasematel aastatel meie põldudel näidanud, kui palju kahju kaasa tuua võib, seega julgelt saab väita, et tõrjeks kasutatud fungitsiidi kulutuse saab tagasi kindlasti ja koos lisasaagist tuleneva intressiga.
Valgemädanik on olemas kõikjal meie muldades ja säilib sklerootsiumitena ehk seenmügaratena eluvõimelisena 5-7 (10) aastat. Seenmügaraid on kerge leida valgemädanikust kahjustunud rapsivarte sees, eriti peale kombaini koristust. Need on väikesed, mustad, ovaalsed moodustised. Seene viljakehaks ehk nakkuse allikaks suudavad areneda ainult need sklerootsiumid, mis on mullapinna lähedal (mullas kuni 5 cm), ülejäänud jäävad ootele, kuni jõuavad mullaharimise käigus jällegi kõrgematesse kihtidesse.
Igal aastal sobivate tingimuste olemasolul mingi osa sklerootsiumitest kevadel mullas idaneb, moodustades mütseeli ehk seeneniidistiku ja nakatades sellega lähedalasuvaid taimi. Teise variandina, mis on ka peamine ohtliku nakkuse allikas, arenevad sklerootsiumitest seene viljakehad, mis peagi hakkavad tuule abiga eoseid laiali puistama. Eoste arenguks parimad tingimused tekivad pärast seda, kui rapsitaimik on piisavalt suur, et katab mullapinda, mille alla jääb piisavalt niiske muld ja temperatuurid 15-25°C. Rapsi õitsemise ajaks on seega viljakehad suutnud toota eosed, mis lendlevad ja leiavad parima toitepinnase õite kroonlehtedel.
Kui kroonlehed hakkavad langema, jäävad need püsima rapsi lehtedele ja külgharude kaenlasse, kuhu omakorda jääb püsima vihmavesi ja niiskus. Just see on koht, kust valgemädanik saab arenguks veelgi jõudu juurde, sest eosed ei nakata kasvavaid lehti ja varsi otse, vaid vajavad arenemiseks juba surnud taimset materjali.
Ühegi fungitsiidiga ei ole võimalik valgemädanikku nö ravida ehk minna tõrjet tegema, kui haigus on juba avaldunud. Valgemädanikku tuleb ennetada, seega on tõrje ajastamine kõige tähtsam. Haigustõrje tuleb teha rapsi täisõitsemise faasis (avanenud 75% peavarre õisikust ja rohkem kui 50% külgharude õisikust), kui esimesed kroonlehed hakkavad langema ja näha on ka esimesi kõdraalgmeid.
Õitsvas taimikus sõitmine, eriti järelveetava pritsiga, tahes-tahtmata pisut lõhub taimikut ja eriti tehnoradades. Mehhaanilise kahjustuse vähendamiseks kasutatakse ka traktori ja pritsi põhja alla kinnitatud presenti või koormakatet, mis kogemustele tuginedes on suureks abiks. Lisaks saab siin kaalukaussidele panna haigusest ja masinatest tulenevad kahjud – haigus võib hävitada kuni pool eeldatavast saagist, kui mehhaaniline vigastus katsete järgi võib kaasa tuua 1% lähedase saagikao.
Hetkel on haiguste arengule vastukaaluks ilmastikust tulevalt ka positiivne külg – jahedama ilmaga õitseb raps kauem ning pikemaajaline õitsemisperiood tähendab ka täisväärtuslikumaid seemneid ja õlisisaldust. Õitsemisaegne haigustõrje pikendab pisut samuti õitsemist, mis on jällegi positiivne lisamõju, sest nädal rapsi õitsemist pidi võrduma tonni saagiga. Taliraps on sel aastal saagikultuur, seega nendesse põldudesse tasub panustada.
Koos valgemädaniku tõrjega on väga soovitatav kasutada ka süsteemset putukatõrjevahendit, et tõrjuda kõdra-peitkärsakat ja ka kõdrasääske. Kõdra-peitkärsakaid on sel aastal õitsvates põldudes piirkonniti, rohkem Lõuna-Eestis, juba ka piisavalt nähtud, et tõrje vajadus on olemas. Õitsemise ajal kärsakad toituvad õietolmust ning munevad kõdraalgmetesse, kui need on 2-4 cm pikkused – seega aeg langeb täpselt kokku fungitsiidi pritsimisega. Sama kahjustunud kõtra kasutab munemiseks ka kõdrasääsk. Tõrje tegemata jätmisel arenevad kõtrade sees munadest tõugud, kes söövad seemneid. Kõdrad muutuvad hiljem seetõttu kollakaks, on ebamäärase kujuga, keerdus ja ka paksenenud ning omakorda on erinevate hallituste arenemiseks soodne pinnas.
Peale rapsi on valgemädaniku ohvrid veel liblikõielised taimed (eriti hernes) ning ka ristõielised umbrohud, seega ei sõltu haiguse levimine mitte ainult rapsi külvikorras esinemise tihedusest ning sellest tulenevalt ei tohiks teineteisele järgneda ka raps ja hernes-uba.
Rapsipõllus valgemädaniku tõrje õigeaegselt tegemata jätmisel on tulemus näha alles kõtrade ja seemnete valmimise faasis, kui taimikus on silmaga kergesti nähtavaid heledamaid koldeid ja liiga varakult kuivavaid taimi. Valgemädanik on nähtav siis valge vatitaolise moodustisena varte alaosades ning haigus “sööb” varre sisemuse tühjaks, takistades toitainete ja vee kättesaadavust. Seetõttu taimed ennakvalmivad, kõdrad avanevad ja seemned varisevad mulda. Üldiselt jäävad kõtrades seemned väikeseks ja neis ei arene head õlisisaldust.
Pritsimise planeerimisel mitte unustada!
Õitsva taimiku pritsimine on lubatud ametlikult kellaaegadel 22:00-5:00, kui mesilaste ja teiste kasulike putukate lendlust pole.
Kommenteeri: