Sel aastal on taimed kohati ikka väga tundlikud taimekaitse suhtes ja kahjustuse võib saada ka sellistest paagisegudest, mis on hästi läbi mõeldud ja tavapäraselt varasematel aastatel kunagi kahju pole teinud.

Kevadest saadik on ilmastik olnud äärmusest äärmusesse ja taimi väntsutanud, siis jällegi on vihmade saabudes tekkinud liiga kiire juurdekasv, mis tegelikult kokkuvõttes pole ka väga hea. Taimed on pidanud ekstreemsustega hakkama saama ja seetõttu ka satuvad stressi lihtsamini.

Praeguseni on tegelikult ka pritsimine olnud väga keeruline, sest segavaid faktoreid on mitmeid – vihm, tuul, jahedad temperatuurid.

Kastemärjad lehed, mis võivad olla nii vihma kui ka temperatuurikõikumiste tõttu, on samuti pritsimisel riskifaktor. Eriti mängib see rolli, kui pritsimislahuses on kas tugevatoimeline kõrretugevdaja, tuulekaeratõrje, kiiresti imenduvate toimeainetega fungitsiidid  või ka leheväetised. Muidugi võimendab riski liiga kirjude paagisegude tegemine.

Kastemärgade lehtede puhul tekib põletus, kui kange pritsimislahuse tilk jääb lehele kauaks kontsentreeritult pidama – peamiselt juhtub see lehel olevate veetilkade sees. Põhimõtteliselt tähendab see, et lehel on veetilgad ja keemiatilgad jäävad samasse kohta lehele pikemalt püsima.

Antud põllul saadi kahjustus tegelikult suhteliselt tavapärasest segust – kokku oli segatud tuulekaera spetsiifiline herbitsiid koos fungitsiidiga. Leheväetisi ei kasutatud ning ka veekulu oli 170 l/ha. Selline paagisegu on enamasti tavapraktika ja kahjustust sel määral kartma ei peaks, kuid  võimendavaks faktoriks sel talinisupõllul olid justnimelt kastemärjad lehed ja õhtune pritsimine. Peale pritsimist temperatuurid ka langesid ja lehed ei kuivanud – tõenäoliselt ka see saatuslikuks sai.

Kahjuks põletusi enam roheliseks ei värvi ja lõplikult need lipulehed ei taastu, kuid positiivne on mõelda, et õnneks selles segus polnud leheväetisi.