Kui teraviljade kasvuperioodi teisel poolel ja õitsemise ajal on sademeterohke ja niiske, loob see soodsa keskkonna erinevate hallitusseente arenguks. Väga tuttav ja kindlasti ka eelmisest aastast vägagi meeles on fusarioosid, mis “värvivad” pähikud ja seemned roosaks. Samuti ohtlikud hallitusseened on perekondadest Alternaria, Penicillum ja Aspergillus.

Fusarioos, pilt 206

Kõik need seened oma elutegevuse käigus ja jääkproduktidena toodavad mükotoksiine, mis on mürgised nii inimesele kui ka loomadele. See tähendab, et kui terasaak on saastunud toksiinidest, ei sobi see ei toidu- ega söödavilja kategoorias turustamiseks.

Parim aeg fusariooside ja hallitusseente arengu ennetamiseks ja tabamiseks on fungitsiidide pritsimine teravilja õitsemise ajal. Põhimõtteliselt nisu puhul siis, kui näha on esimesed tolmukad. Just need tolmukad ongi see taimeosa, kuhu erinevad seened nakkuvad ja edasi arenema hakkavad.

Tolmukad nähtavad

 

Kohati on levinud valearusaam, et õitsemise ajal ei tohi fungitsiididega pritsida, sest pritsimine kleebib õied ja tolmukad kokku, kuid tegemist on siiski kindlalt müüdiga. Fungitsiidid ei tee mingitki kahju taimele ja ei pärsi õitsemist. Just väga tähtis on ajastada pritsimine õitsemise alguspoole, et ennetada seente levikut.

Koos fungitsiididega ei tohiks aga õitsemisaegsel pritsimisel kasutada leheväetisi, sest nende mõjul võib pritsimislahus olla küll kleepuv ja tekitada kasu asemel kahju.

Viljapeade kaitsmiseks fungitsiidide pritsimine on vajalik just nendel põldudel, kus eeldatavalt võib loota head toiduvilja või kust soovitakse võtta seemet. Üks asi toidukvaliteet, aga seemnevilja puhul on oluline, et seemnetel poleks fusarioose. Need seened säilivad seemnetel ja on riskiallikaks erinevate varakult taimekasvu alguses lööbivate juure- ja võrsehaiguste tekkeks. Need omakorda vähendavad talvitumiskindlust.

Pritsimine oleks samuti vajalik neil põldudel, kus viimane fungitsiidi pritsimine tehti lipulehefaasis, kui viljapead polnud veel loonud. Sel ajal pritsitud fungitsiid on praeguseni hästi kaitsenud lehehaiguste vastu, kuid mõju võib olla juba piisavalt hääbunud, et viljapeadele levivate nakkuste vastu pole efektiivsus enam 110%.

Muidugi, kui praegu saaks rõõmustada, et vihmaperiood on möödas ja lõpuks soe ja kuiv suvi saabub, siis ei peaks lisatõrjele mõtlema. Ilm aga ei näita väga paranemise märke ja samasugust katastroofi ennustab ilmateenistus ka edaspidiseks. Seepärast tulekski väga hinnata tõrje vajalikkus, et paari nädala pärast mitte olla fusarioose täis viljapeadega samas seisus, mis oli eelmine aasta. Fusarioosid nakkuvad peale nisu samamoodi ka otradele.

Ainus talinisu sort, millele fusarioosid nii kergesti ei levi, on ‘Edvins’. Tänu ohetele ja sellele, et ‘Edvinsi’ pea on raske ja vajub küljele-alla, jookseb niiskus pähikute vahelt kergemini ära ja ei jää viljapeadesse hauduma. ‘Edvins’-i nõrkuseks on aga helelaiksus viljapeadel ning selle tõrjeks on samuti õige aeg õitsemisefaas.

Talinisu ‘Edvins’