Mõnedel põldudel ja senini tundub, et peamiselt Virumaal, on põlluseire käigus avastatud, et talirapsi idulehed on muutunud kollaselaiguliseks ning lehe alakülg on kaetud hallika kuni musta kirmega. Tegemist on haigusega, mille nimi on ebajahukaste.

Rapsi idulehe alaküljel ebajahukaste hall kirme

Ebajahukaste pole meil sügiseti väga levinud haigus ja varasematest aastatest mäletab vaid üksikuid juhtumeid. Selle aasta leviku põhjus peitub suvesoojuses, mis tegelikult siiani kestab. Ebajahukaste levikuks piisab, kui suvesoojust ja eriti ka öösoojust kestab suve lõpu poole ca 10 päeva (või rohkem) võrra kauem. Vihma pole just palju tulnud, kuid öine kaste ja hommikune udu on tõstnud ka õhuniiskuse taset. Soojus ja niiskus ning talirapsi kiire algareng ebajahukastele meeldivadki.

Haigus pole kandunud meile sel aastal kusagilt tuulega või muude vektoritega, vaid on tegelikult mullas spooridena koguaeg olemas. Lihtsalt pole leidnud nii häid levikutingimusi ning seepärast ei pruugigi tava-aastatel mõnd nakatunud taime põllul teiste seas märgata.

Hall kirme ja haiguse levik jääb tava-aastatel üldjuhul märkamata

Ka praegu pole põhjust paanikaks ja vaja karta, et kõik talirapsipõllud ebajahukastesse nakatuvad. Mõned soosivad faktorid on ning haiguse ennetamiseks on ka tõrjevõtteid.

1) Minimeeritud harimine ja taimejäänused soosivad kõikide haiguste püsimajäämist ning sama kehtib ka ebajahukaste puhul.

2) Ebajahukaste levikule ja haiguse agressiivsusele aitab kaasa lämmastikuga üleväetamine. Sügisene talirapsi kogulämmastiku hulk võiks olla ca 50-60N elemendina, kuid kui on ebajahukaste leide juba taimede varases kasvufaasis, tasuks pealtväetamisse suhtuda tagasihoidlikkusega.

3) Ebajahukaste on fungitsiididele suhteliselt allumatu ning sügisel talirapsi kasvu reguleerivad fungitsiidid omavad vähest efektiivsust. Täisnormide juures võib saavutada efektiivsuse ca 40-50%. Samas on kasvu reguleerivad fungitsiidid taimedele ka üldtugevdavaks vahendiks ning tõrjudes ka teisi levivaid haigusi, fomoosi ja kuivlaiksust, tugevdatakse rapsitaimi vastu pidama ka muudele stressiallikatele.

4) Peamine ennetav ning ebajahukaste levikut takistav võte on talirapsitaimede toitmine mikroelemente sisaldavate leheväetistega. Seda tasub ette võtta nii ennetavalt kui ka siis, kui on märgata ebajahukaste nakkumist. Siinkohal aga tähele panna, et lehe kaudu ei antaks lisalämmastikku, sest see on jällegi haigusele ainult kasuks.

Ebajahukaste võib muutuda ohtlikuks, kui ruutmeetri taimiku kohta on üle 10 taime tugevalt nakatunud – mõned üksikud leiud põldudel ei tähenda kogu taimiku hävimise ohtu. Tasub jäkata planeeritud kasvureguleerimise ja haigustõrje programmiga, kuhu lisada mikrosid sisaldavaid leheväetisi.

Kapsa-tuhktäid

Teine siin-seal kohatud leid talirapsil on kapsa-tuhktäid. Üldjuhul oleme me neid harjunud nägema suvirapsil siis, kui õitsemine on lõppenud ja kõdrad veel rohelised on ning siis asustavad nad terve ühe taime paksu korraga.

Sooja varasügise tõttu ongi need tegelased end väikestel talirapsidel sisse seadnud. Kahjustavad nii vastsed kui valmikud ning mõlemad imevad taimemahla. Valmikud on 2 mm pikkused tiibadega või tiivutud putukad, kaetud halli tuhkja kirmega. Vastsed on sarnased lehetäidele, kuid täiesti tuhkhalli värvusega.

Ka siinkohal “rahu, ainult rahu!”. Kui levik pole massiline, ei suuda mõni tuhktäide seltskond kogu rapsipõllule suurt kahju teha.