Oktoobrikuu on juba tõsine sügiskuu koos jaheduse ja rõskuse, öökülmade ja tormituultega. Siiani on tegelikult ikka väga soe olnud ja seda on näha ka loodusest – lehtpuud on hakanud alles nüüd rohkem värvi muutma ja lehti langetama. Ka praegu on päevi, kui päevane õhutemperatuur julgelt üle 10 soojakraadi tõuseb, kuid samas langeb päikese loojudes temperatuur suhteliselt kiiresti. Esimesed öökülmadki on juba siin-seal näpistamas käinud.

Kõik pritsimised taliviljapõldudel pole praeguseks veel läbi ja tuuliste ning kohati ka vihmaste ilmade vahelt häid pritsimisilmasid otsitakse. Talirapsidel on vaja mõningatel põldudel ehk veel kasvu reguleerida, peamiselt aga taliteraviljadel umbrohutõrjet teha.

Siinkohal tasubki meeles pidada mõnd sügisel kehtivat pritsimise põhireeglit, et mitte ilusatele põldudele, mida hoolega kasvatatud ja poputatud on, haiget teha ja taimi enne talve nõrgestada. Samuti on oluline, et soovitud pritsimislahus ikka kohale jõuaks, mitte niisama maha ei voolaks ja kasutu poleks.

Öökülma järgselt on taimelehed märjad ja taimemahlad liiguvad aeglasemalt

Öökülmad – nendesse tuleb suhtuda kahtpidi. Esiteks, ei tohiks minna pritsima neil päevil õhtutundidel, mil eelolevaks ööks kindlasti öökülma lubab. Eriti kehtib see talirapsi kasvureguleerijate ning teraviljast kõrrelise tõrjeherbitsiidi pritsimise puhul. Ning KINDLASTI ei tohi pritsida öökülmaohu korral teraviljapõlde kasvuregulaatoritega (praegu tehakse teraviljapõldudel, kus oht on taimede ülekasvamiseks). Teiseks, pärast öökülma on hommikuti taimelehed mõnda aega veel pisut külmunud ja “krõpsuvad”. Seda nii kultuurtaimede kui ka umbrohtude puhul. See tähendab, et sellised taimed ei ole võimelised vastu võtma mingisugust pritsimislahust. Lisaks on hommikuti lehed tugevalt niisked ning veetilgad püsivad lehtedel – pritsides selliseid lehti, koguneb pritsimislahus veetilkadesse ja veereb lehtedelt maha. Tulemuseks ebaefektiivne pritsimine. Oluline on märkida, et lisatavad kleepained ei ole imerohud ja ei kleebi veetilkasid lehtede külge, füüsika on ka neist tugevam.

Pritsimislahus veereb koos veetilkadega taimelehtedelt kergesti maha

Tuul – teadagi on reegel, et pritsimistöid tohib ette võtta, kui tuule kiirus on väiksem kui 4 m/s. Sügisel, kui temperatuurid on kõikuvad, taimelehed on märjad ja pritsimislahuse imendumiseks läheb pikemalt aega kui soojade suveilmade puhul, tuleb tuultega igati arvestada. Mistahes pritsimislahus peab jõudma ühtlaselt taimikule, vaid siis on võimalik saavutada efektiivsus ja tulemus. Tuuletriiviga lihtsalt õhku pritsida on raha raiskamine, keskkonna saastamine ja pigem sobiva ilma puudumisel on targem pritsimine tegemata jätta, kui väe võimuga teha.

Temperatuurikõikumised – need mõjutavad kõikide herbitsiidide, kasvuregulaatorite ja fungitsiidide toimimist. Näiteks päevane +12 kraadi ja öösel alla 0 kraadi annab päris suure temperatuurivahemiku ning mõjutab taimekaitse ja taimede vahelist käitumist. Seepärast võibki tunduda peale herbitsiidi pritsimist mõne aja möödudes, et justkui herbitsiid ei toimi ja pritsimine pole tulemust andnud. Tõenäoliselt ikkagi on piisavalt, lihtsalt visuaalne tulemus võtab kauem aega. Pigem siis mitte kiirustada teistkordselt uut umbrohutõrjet tegema, vaid leppida olemasoleva tulemusega ja pigem teha endale märge kevadesse, et varakevadel oskaks õigel hetkel probleemi põllus tabada.

Üldjuhul ongi praegu igapäevaselt parimat pritsimise aega mõned keskpäevased tunnid või napilt pool päeva, soojuskraadid üle +10 kraadi oleks eriti ideaalsed päeva osad pritsimiseks. Pritsida võiks siiski tulemuse pärast, mitte niisama tegemise pärast.

Hommikuti on lehed märjad, alles keskpäevaks on need piisavalt kuivad