Talirapsipõldudel on viimastest töödest-tegemistest juba üpriski pikk aeg möödas, koristuseni aga on ka veel päris pikk maa minna. Mis muud, kui pisut seirata ja vaadelda, mis silma jääb.

Suures plaanis on talirapsipõllud ilusad, sel aastal kindlasti taaskord saagi- ja rahakultuurid. Päris seda maksimum-maksimumsaaki pisut pärssisid pea suveni kestnud öökülmad, millest ohtlikumad olid maikuus, rapsi varsumise lõpul-esimeste õite avanemise aegu. Õitsemisperioodil oli kahjustust õitel näha pea kõigil põldudel – külmast näpistatud õied närbusid, ei avanenud ja neist ei arenenud ka täisväärtuslikku kõtra. Praegu põldudel ses suures kõdrameres on neid puuduolevaid kohti keerulisem märgata, kuid öökülmakahjustustest päris puutumata ei jäänud vist pea ükski rapsipõld. Võib-olla mõni kääbussordiga põld, kus varsumine ja pikkuskasv väga hilja pihta hakkas.

Külmast kahjustunud õienupud, mis kõtra ei moodustanud

Külmast kahjustatud külgharu, millest kahjuks midagi ei saanud

Praegu rapsipõldude üldpilti kiigates saab silmaga hinnata, kas leidub haiguste kahjustuskoldeid või mitte. Haigustest tabandunud põlluosad jäävad lihtsasti silma üldpõllust heledamate laikudena, kus värvimuutus on tingitud taimede liiga varajasest valmimisest ja vananemisest. Haigused just viimast olukorda põhjustavad ning peamiste pahalastena saab kahtlustada fomoosi ja eriti valgemädanikku.

Heledamad laikudena esinevad taimed on tõenäoline haiguskolle

Valgemädanikust kahjustunud taim valmib ja vananeb oluliselt varem

Tundub, et valgemädanik on meie muldades end väga hästi sisse seadnud ja viimased niisked-soojad talved on talle väga meeltmööda. Valgemädanik säilib mullas sklerootsiumidena (väiksed mustad tükikesed), mis on eluvõimelised sobivates tingimustes 7-10 aastat. Mullas ootavad nad vaid parajal ajal sattumist mulla ülemisse kihti ja õiget taime, mida nakatada. Sel aastal polnud talirapsi õitsemise ajal küll pidevat vihmasadu, mis on valgemädaniku nakkuseks peamine tingimus, kuid oli pidev õhuniiskus ja öine kasteniiskus, millest piisas valgemädaniku levikuks. Täna saab öelda, et valgemädanik levis sel aastal üpriski agressiivselt. Praegu piisab vaid põllu äärtes ja nurkades-kohtades, kuhu valgemädaniku tõrje ajal pritsipoom hästi ei ulatunud, allapoole kükitada ja taimede varte alaosa uurida. Valgemädanikust kahjustunud taimede vartel on valge vatitaoline moodustis, varred on pehkinud, taimed lamanduvad ja murduvad. Kui selliste varte sisse vaadata, siis seal end sklerootsiumid peidavadki. Et valgemädanik sel aastal väga laialt ja intensiivselt levis, saab öelda ka seetõttu, et üksikuid haigestunud taimi leidub ka neis põldudes ja põldude pritsitud osades, kus õigeaegselt korralik valgemädaniku tõrje tehtud sai. Ehk siis kokkuvõttes, valgemädanik laiutab meie põldudel ja tõrjet ei saa ühelgi aastal alahinnata.

Mustad moodustised ehk sklerootsiumid varre sees

Sklerootsiumid satuvad mulda ja jäävad sinna oma aega ootama, säilides eluvõimelisena 7-10 aastat

Valgemädaniku valge vatt

Varred on valgemädaniku tõttu pehkinud

Kahjustunud varred murduvad ja taimed lamanduvad

Teine teema, mis põldudel siin-seal silma jääb, on varre-peitkärsakate tegutsemine rapsivartes. Tavapäraselt saabuvad varre-peitkärsakad kevadeti põldudele kohe, kui esimesed soojemad päevad saabuvad ja otsivad rapsivarte alaosasid, kus taimekude on veel piisavalt pehme, et sinna muneda ja järglased toimetama jätta. Sel aastal oli talirapsil öökülmade kiuste käes juba aeglane, kuid siiski arvestatav varsumine, kui varre-peitkärsakad vist veel hoogu võtsid ja pisut külma kartsid. Peitkärsakad muutuvad aktiivsemaks, kui mulla temperatuur tõuseb ca 10 kraadini ja tegutsemiseks parim temperatuur on alates 20-st kraadist. Sel aastal saabus nii hea aeg pigem hiljem, mistõttu rapsitaimede vartelt on leida üpriski kõrgelt (ca 30-40 m kõrguselt) peitkärsakate auke ning varte sisse vaadates on näha, et vageltõugud on uuristanud varre sisemuses päris suures ulatuses. Tõrjet tehti varsumisfaasis tavapäraselt õigeaegselt, aga süsteemse putukatõrje efektiivne mõjuaeg kestab taimede pikkuskasvu ajal ca 2 nädalat, seega pärast külmaperioodi saabunud soojematel päevadel asus uus seltskond peitkärsakaid tegutsema, keda tõrje enam ei puudutanud.

Varre-peitkärsaka kahjustus

Põllu äärtes ja taimede just ülemiste kõtrade puhul võib märgata veel muutusi – kõdrad lähevad justkui iseenesest lahti. Sellisel nähtusel ei ole põhjustajaks ei haigus ega kahjurputukad, vaid tavalised pisikesed linnud. Linnud käivad rapsipõldudel toitu otsimas, olgu siis kõtradel mistahes “ussikesed-tegelased”, kuid neid nokaga kõtradelt püüdes, teevad linnud kõtradesse väikesed augud, millest kõdrad kuivama hakkavad ja lihtsasti lahti lähevad. Iseenesest pole see suur probleem, aga põlde vaadeldes võib lihtsalt silma jääda.

Kõdrad lähevad iseenesest lahti

Tähelepanekud rapsipõldudelt on kokkuvõte sellest, mis viimasel ajal talirapsis silma on jäänud. Need pole tähelepanekud ja näpuviibutused selle kohta, mis põldudel halvasti on, vaid need vähesed silmatorkavad märkused, mis ehk veel küsimärki võivad tekitada. Talirapsipõllud on väga ilusad, saagilootust on palju ja kui nüüd päikest ja kuivemat ilma jätkuks, siis tulemus tuleb igati hea!