Möödunud sügisel, aga ka juba sel kevadel, on põldude ülevaatuse käigus avastatud mitmeid uusi nuutrikahjustusega rapsipõlde. Nuutri leidmine põllult on väga ebameeldiv uudis ja paneb mõtlema, kuidas edasi.
Veidi üldisemalt natuke nuutrist. On väga tülikas haigus rapsil ja kõigil teistel ristõielistel: alustades umbrohtudest, nagu näiteks sinep, rõigas ja harilik hiirekõrv ning lõpetades köögiviljadega, nagu näiteks redis ja kapsalised. Nuutri puhul saab küll öelda: “nuuter ühe korra põllul, nuuter alati põllul”. Karm, aga tõsi on see, et nuutrist on väga raske, kui mitte lausa võimatu lahti saada. Tegemist on haigustekitajaga, mille eluiga mullas võib olla keskeltläbi 8-10 aastat. Haigus ootab mullas sobivat peremeestaime, kelleks ei pea olema raps, vaid sobivad ka kõik ristõielised umbrohud. Seega, isegi kui rapsikasvatamisega hoitakse külvikorras pikemat vahet, säilib nuuter toimekana ka teraviljapõllul kasvavatel ristõielistel umbrohtudel. Rapsipõllul toob taimede nakatumine ristõieliste nuutrisse kaasa tuntava saagikao, hullemal juhul nakatunud taimede täieliku hukkumise. Saagikadu seega võib olla 50-100%.
Mida aga teha talirapsipõlluga, millelt eelmisel sügisel või sel kevadel esmakordselt ebameeldiv üllatus leitud?
Seire
Nuuter saab alguse ja avastatakse põldudelt üldjuhul kolletena, väga harva on esmakordse leiu korral olukord nii hull, et kogu põld on haigusest nõrgestunud taimi täis. Sellegipoolest, pärast kolde avastamist oleks mõistlik põllul teha laiemat seiret – tõmmata taimi mullast ja uurida juuri ning teha seda põllu mitmest piirkonnast. Selline seire annab ligikaudse ülevaate olukorra tõsidusest. Kindlasti tasub leitud nakatumispiirkonnad endale meelde jätta või kindluse mõttes üles kirjutada – just selleks, et hooaja arenedes ja taimede kasvades oleks võimalik seisu jälgida.
Taimede kevadine turgutamine ja väetamine
Pärast pettumuse tõdemist võiks põllul kevadisse taimede eest hoolitsemisse suhtuda täpselt samamoodi, kui see varasemalt plaanis oli. See tähendab, kui nuutrinakkusega põlluosades taimed hetkel eluvõimelised ja rosetist rohelised on, on tõenäoliselt sel aastal neist saaki loota – isegi, kui see 100% pole. Lämmastikväetise ja ka muude elementide (nii graanuli, kui esimeste leheväetiste) koguselist arvestust ei ole mõistlik praegu kevadel hakata vähendama. Esiteks seetõttu, et haiged taimed vajavad justnimelt turgutust ja suudavad natukenegi paremini olukorrale vastu panna, kui neid piisava kõhutäiega toetada. Kevadise kasvu alguses, kui taimedel niigi kulub palju energiat talvest taastumiseks ja pikkuskasvu alustamiseks, ei tohiks taimed toidunappusesse jääda. Teiseks, kevadine taimede seis ei anna täit ülevaadet, kui tugevasti nuuter end sisse seadnud on ja kui palju taimi nõrgestada suudab. Pigem saab hooaja edenedes ja taimede kasvades hilisemate väetamistega pisut tagasihoidlikum olla, kui näha on, et loodetud saagikust nuuter siiski arvestatavalt vähendamas on.
Nuutri leviku pidurdamine
Nagu öeldud, ristõieliste nuutrist, kui ta end põllule juba sisse on seadnud, on peaaegu võimatu lahti saada. Saab aga teha päris palju ära selleks, et haigustekitaja väga laiaulatuslikult levima ei hakkaks. Nuuter levib tuule, pinnavee, taimejäänuste ja mullaga. Just mullaga levimine ongi kõige kriitilisem ja peamisem levikuviis. Nuuter kandub väga edukalt ühelt põllult teisele masinate rataste ja mullaharimisriistade külge kleepunud mullaga või lausa isegi jalanõude külge jäänud mullaosakestega. Sellest tulenevalt, kui vähegi logistiliselt võimalik ja teostatav on, siis oleks soe soovitus nuutrinakkusega põld jätta alati terve hooaja vältel tööde järjekorras viimaseks. Teine võimalus, mis samuti on tegelikult vägagi efektiivne, on pärast töö lõpetamist nakatunud põllul masinate puhastamine mullast – eriti rattad ja rattakoopad. Lihtne harjamine annab juba tulemust, survepesu on veelgi tõhusam.
Kahjuks just täpselt nii keeruline nuutriga hakkamasaamine ongi – nõuab tähelepanu, aega ja närve. Tegelemata jätmise korral võib ühest nakkuskoldest vallanduda paljusid põlde hõlmav levik, mis pärsib väga tugevasti rapsikasvatamist.
Positiivsemalt lõpetuseks: hea, kui nuutrilevik avastatakse varakult ja üksikult põllult, sest sel juhul on võimalik teemaga edukalt tegeleda enne, kui teadmatusest koledat haigust paljudele põldudele laiali kanda.
Meenutusi varasemast:
Kommenteeri: