Suviteraviljade kasvukiirus teeb küll meeletuid rekordeid: varane oder on jõudnud/jõudmas loomisfaasi, hiline suvioder ja suvinisu on kõrsumise keskpaigas ja isegi kiiremad juba lipulehes. Ning ega sellise kuuma ja niiskuse-öise kastega on peagi kõik suviviljad viljapäid näitamas.

Tohutu kasteniiskus

Vihma nii palju, et tehnoradades läigib

Eks loodus teeb praegu tagasi seda aega, mis kevadel jaheduse ja öökülmadega pidurdunud oli. Hilisemad suviviljade külviajad on ka nüüdseks märksa rohkem aja tasa teinud. Mõni aeg tagasi oli küll mure, et kuidas sügisel suviviljade koristuskonveier jooksma hakkab, aga praegu on see murekoorem palju väiksemaks kahanenud.

Teisalt aga, see meeletu kasv, eriti suviotradel, on põldudel ilmaselgelt näha. Taimed on pehmed, isegi karmimalt öeldes vedelad, lehed harali ja siia-sinna laiali. Sellist ilusat tugevat seisukindlust ei paista kusagilt. Praegune kuumalaine teeb olukorra muidugi veelgi ilmekamaks, sest kuumaga on taimedest kadunud loomulik turgor – põhimõtteliselt taime siserõhk, mis taime püsti hoiab.

Kui väetist on kenasti saanud, vihma ja niiskust on ka olnud, siis kõrretugevdamine on oluliseks teemaks.

Oder on kasvanud meeletu kiirusega

Varase odra puhul võib vist üldistades öelda, et viimane hea võimalus kõrretugevdajate kasutamiseks on möödas. Kui pisut viljapea asetust kõrres otsida, siis üldjuhul on ohteotsad juba nii kaugel, et väljatulekuni on jäänud napp 1-2 cm. Sellise kuumaga ja taimede meeletu kasvutempoga on väga suur oht, et nii hilises faasis kõrretugevdaja kasutamisega tekitatakse ohete-peade kinnijäämine lehetuppe, seega pigem ei soovitaks enam riskida. Neid varase odra põlde, kus oli plaan veel ring kõrretugevdajat teha, aga ootamatult kiire kasvu tõttu see tegemata peab jääma, on Eestimaal mitmeid-mitmeid. Ega polegi midagi head enam kahjuks teha. Kui ohteotsad või peajupikene juba paistmas on, siis pole ammugi võimalik tänastes oludes kõrretugevdajat teha. Lohutuseks ehk nii palju, et ega viimane kõrretugevdaja absoluutses viimases faasis ei ole niikuinii mingi imetegija. Viimane kõrretugevdaja on rohkem peade äramurdumise vastu, mitte enam nii väga lamandumiskindluse tõstmiseks.

Teine teema on veel hilisemates suviotrades ja ka suvinisudes. Need on veel sellises kasvufaasis, et kõrretugevdajaga on võimalik kasvu reguleerida ja kõrt lamandumiskindlamaks teha. Kasvufaase üldistada ei julgeks, sest külviajad olid kevadel nii seinast-seina. Kõrretugevdaja põhireegel tuleb käiku: täna saab lühendada nende kõrresõlmede vahesid, mis on aktiivses kasvus. Kõrretugevdajate kulunormidega ei tasuks praegu tagasi hoida, kuid sellise kuumusega tuleb tähele panna olulist:

1) mitte pritsida intensiivse päikesevalgusega ajal, mil temperatuur on rohkem kui 23 kraadi;

2) mitte teha paagisegusid, pigem mitte lisada leheväetisi;

3) kõrretugevdajale hea partner on fungitsiid ja selline paagisegu kahest osalisest olekski praegustes oludes piisav;

4) kõrretugevdajad ja tuulekaera tõrje EI SOBI KOKKU!

5) kõrretugevdaja ja tuulekaera pritsimise vahele peaks jääma minimaalselt 5-6 päeva, sõltumata sellest, kumb enne on pritsitud. Seda arvestust tuleb täpselt pidada ja arvestada nii, et mõlemad pritsimised saaks tehtud enne, kui viljapead loomiseni jõuavad.

Tuulekaeratõrje ja kasvuregulaatorite pritsimiste vahe peaks olema 5-6 päeva

Kuumus takistab päeval tegutsemist, õhtuti-öösiti on tohutu kaste, seega ega lihtsaid tingimusi tõesti pole. Siiski, kui annab midagigi valida, siis muidugi mõista öine pritsimine ja kui on kuidagi võimalik ajastada, siis parem oleks kasutada pritsimiseks varahommikupoolseid öötunde, sest siis on eelnenud pisutki jahedamad öötunnid, mille jooksul taimed ehk on natukenegi asu saanud ja on kahjustustele vähem vastuvõtlikud. Nii kiire kasv on tekitanud ka olukorra, kus teraviljalehtedel pole vahakiht nii tugev ja taimed on üpriski tundlikud.

Suviviljad võivad olla pritsimiste suhtes üpris tundlikud