Sügisene haigustõrje taliteraviljapõldudel on täna taaskord aktuaalne teema, aga samas tekitab tegelikult igal aastal samu küsimusi – kas, miks, millal, kuhu. Esmalt ongi oluline aru saada sügisesest teraviljade haigustõrjest rääkides kahest väga määravast põhipunktist:
- Taimiku suurus ja areng. Iga sügis on põllul erinev ning talivilja areng sõltub paljudest faktoritest: külviaeg ja külvide õnnestumine, sügisene ilmataadi tuju ning sellest tulenev sademete ja soojakraadide hulk ning muudki tegurid, mida kunagi kohvipaksult või kõhutundelt ennustada ei oska ega saagi.
- Haigustõrje eesmärk. Selgelt tuleb eristada, et sügisesel teraviljade haigustõrjel on kaks täiesti erinevat eesmärki: 1) ravimise eesmärk – sügisel juba taimikul avaldunud haiguste tõrje; 2) ennetav eesmärk – sügis-talvisel perioodil arenevate talvitumishaiguste pärssimine.
Sügise ilm ja taimiku suurus
Iga sügis on põllul erinev ja praegu oktoobri teises pooles taliteravilja arengut hinnates on selge, et 2021.aastal pole sügis olnud nii mahe ja soe, kui eelneval paaril aastal. September, mida võiks pidada taliteravilja põhiliseks arenemise ja kasvamise kuuks, oli jahedam. Seda kinnitab ka Riigi Ilmateenistus, mis septembri kohta ütleb: Eesti keskmine õhutemperatuur oli 10,7 °C, mis on 1,5 °C normist madalam (paljuaastane keskmine 12,2 °C). Ka sademeid oli septembris vähem: Eesti keskmine sajuhulk oli 36 mm, mis on 62% normist (paljuaastane keskmine 58 mm).
Sel aastal oli ulmeline suvi, mis aga kahjuks kestis “tänu” kuumalainele vaid kaks kuud. Ilmataat lükkas suve kokku kahe kuu peale, mistõttu põldude koristusaeg oli mäletatavasti päris palju varasem ja hooaeg sai liiga järsku läbi. Pole halba ilma heata, seega tänu kiirele 2021.aasta hooaja lõppmängule sai hakata 2022.aasta hooaega varem rajama ja uusi põlde külvama. Taliteraviljade külviaeg sellest tulenevalt oli ikka päris pikk – augusti teisest poolest septembri lõpuni.
Tagantjärgi targutada on alati kõige lihtsam, aga täna saab küll öelda, et taliteravilja puhul varasemad külvid on end sel aastal igati õigustanud. Taliteravilja sügisene kasvamine on jaheduses olnud tuntavalt aeglasem. Näiteks augusti lõpus külvatud talinisud on tänaseks suutnud keskeltläbi 2-4 võrset kasvatada. Sooja sügise puhul oleks augusti lõpu nisud tänaseks olnud korralikud mättad. Aeglase kasvamise mündil on aga ka jällegi kaks külge: maapealne lehestik ja võrsumine on olnud küll aeglasem, aga tänu sellele on taimed mõnusalt panustanud maa alla juurestiku ehitamisele. Ning seda on teinud ka hilisema külviajaga teraviljad.
Sügisese haigustõrje eesmärk
Kui päris otse väljendada, siis sügisene haigustõrje taliteraviljapõldudel ei ole kohustuslik tegevus ja kindlasti ka mitte kõigil põldudel. Nagu iga teise taimekaitsetöö ettevõtmise aluseks on seire ja eelnevalt põllul tehtu analüüs, siis ega sügisene haigustõrjegi erand pole. Sügisese haigustõrje puhul saabki peamise erinevuse välja tuua ehk pritsimise eesmärgi ja sellest tuleneva pritsimise ajastamisega.
Haigustõrje raviv eesmärk sügisel on fungitsiidi pritsimine siis, kui põllul on tuvastatud haigustest tabandunud taimi. Sel sügisel avastati juba septembris-oktoobri alguses siin-seal jahukastet, taliotradel võrklaiksust, nisudel tippe-täppe, millele veel nii kindlat nime ei osanudki anda. Kes haiguste esinemist tõsiseks hindas, see tõenäoliselt ka raviva pritsimise varasemalt juba ette võttis.
Sügisel levivad haigused nõrgestavad taimikut, seega kui sügisel taimed on juba silmnähtavalt haiged, siis haigustõrje on võte, millega aidatakse taimi tugevamalt ja tervemalt talveunne minna. Ega haigused, mis juba sügisel taimikul on, ei kao talve jooksul kuhugi – need pigem pärsivad taimede talvitumist, nõrgestavad taimi talve jooksul ning on uute põlvkondadega põllul kohal kohe varakevadel.
Haigustõrje ennetav mõju ja kaitse talvitumishaiguste vastu on natuke teistsuguse eesmärgi ja ajastamisega. See on nüüd palju räägitud pritsimine “enne püsivate külmade tulekut ja võimalikult hilja sügisel”. Väljend “püsivad külmad” on tänases kontekstis selgelt aegunud, kuna talve algus on nii hämar ja ennustamatu ajahetk. Siiski saab aluseks võtta ajalise määratluse “võimalikult hilja sügisel”. Tähendab see haigustõrje pritsimist nii hilja sügisel, kui võimalik ning siis, kui päevased temperatuurid enam väga palju üle 5-6 plusskraadi ei tõuse. Loogika siin taga on selles, et 5 soojakraadi on temperatuur, mille käigus taim veel nö toimetab, aga valmistub talveunne jääma. Taimed võtavad veel lehestikuga kõike vastu, kuid aktiivselt ei toimeta ja tarbi. Eesmärk seega ongi, et fungitsiid imenduks taimelehte ja jääks sinna püsima ja toimiks justkui kaitserüü ründajate vastu. Taim talve jooksul aeglasemal viisil ju ikka hingab ja elab, seega hilissügisel pritsitud fungitsiid aegamööda toimetab taimedes kaitsjana ja ennetab talvitumishaiguste arengut taimelehtedes.
Kõige olulisem küsimus – kas nüüd sügisel veel planeerida hilist haigustõrjet ja millistel põldudel?
Talioder on taliteraviljadest kõige haigusõrnem ja üldiselt nõrgukesem talvitumise igasuguste stressorite suhtes. Taliodra kasvatamisel peaks olema sügisene haigustõrje taimekaitseplaani igal juhul sisse kirjutatud ning seda on kinnitanud kõik need aastad, mil taliotra meil Eestis rohkem kasvatatud on. Sügisene haigustõrje taliodral tugevdab taimi ja aitab talve paremini üle elada.
Kui taliodrapõllul on täna näha haiguslaike ja/või varasemalt pole tehtud sügisel haigustõrjet, siis kindlasti soovitaks see pritsiring lähiajal veel ette võtta. Eriti oluline on haigustõrje taliodra põldudel, mille eelviljaks oli teravili, eriti veel, kui eelviljaks juhtus olema suvioder.
Taliodrapõldudel, kus juba mõnda aega tagasi on tehtud haigustõrjering, siis selle eesmärk on tänaseks väga hästi täidetud – olemasolevad sügisel levivad haigused on saanud tõrje. Kas nüüd veel teist korda minna talvekaitset lisama, tuleks hinnata taimiku suuruse järgi. Tõeliselt võimsale ja matsakale taliodrale teeks, tagasihoidlikuma osas ehk mõtleks natuke.
NB! Kellel on olnud varasematel aastatel taliodra põldudel tüfuloosi, peaksid kindlasti haigustõrje ette võtma! Tüfuloosi on võimalik kõige paremini tõrjuda vaid sügisese fungitsiidiga!
Talinisu hilissügisele haigustõrjevajadusele läheneks suhteliselt konkreetselt:
Haigustõrje soovitaks teha:
- põldudele, kus külvikord on väga teraviljapõhine ning nisu järgneb nisule;
- põldudele, mille külviaeg oli varane ning kus on toimunud asjalik võrsumine. Talvitumishaigused levivad konakti teel lehelt-lehele ja taimelt-taimele.
Haigustõrjevajadus pole nii suur hea eelviljaga (eriti hernes, uba, ka raps) talinisupõldudel ning nisudel, kus taimede kasv ja võrsumine on tagasihoidlik. Kui ikka taimikut ja lehemassi, mis fungitsiidi vastu võtaks, on minimaalselt, siis on neil põldudel targem sügisene fungitsiid hoida kevadiseks haigustõrjeks.
Rukis on väga lepiskultuur ja vastupidav ka haiguste suhtes. Suureks ja mättaks kasvanud rukki puhul oleks hilissügise haigustõrje peamine eesmärk ära hoida talvise lumiseene levik.
Seega kokkuvõtvalt, oktoobri teine pool-novembri algus ongi see sügisese haigustõrje tegemiseks “võimalikult hilja sügisel” aeg, mil põlde seirata, hinnata põldude eellugu ja praegust taimede seisu ning teha vajaduspõhiselt lisakaitse talvitumiseks.
Kommenteeri: